13. november. 2013 postitasin oma kolmanda jõusaali trenni soojenduse ajal instagrammi postituse ’’So i started going to gym. Third day in a row 12 km on a bike + abs + 50kg leg presses. Damn #feelsgoodman’’
Ma alustasin jõusaali treeningutega oma tolleaegse peiku järjepideva pealekäimise tõttu. Muidugi olin ka varasemalt mõelnud, et võiks alla võtta ja seda teist ja kolmandat teha, aga alati oli tekiila, õlle, kinder bueno ja pasta maistvam, kui mõte higistamisest. Ma ei olnud isegi ülekaalus, aga ma olin lihtsalt vedel. Minu elustiil tol ajal koosnes ainult kanepist, alkoholist, allilma pokkeri urgastest, pidudest ja seltskondadest, kus tänasel päeval ma oma tütart näha ei sooviks. Mul oli lõbus ja ma elasin nagu ma tahtsin, mul oli esimest korda elus raha ja ma möllasin ringi täiega. Ma tahaksin öelda, et ma nautisin elu täiel rinnal, aga tänases teadvuses ma tean, et see ei olnud mitte elu nautimine, vaid elu põletamine.
Kuidagi aga Soome tulles kohtusin oma esimese tõsiselt võetavad peikaga ja see oli mu elus täielik game changer..
See peika oli midagi muud. Ta oli minust 11 aastat vanem, mega seksikas, esteetilise keha ja hoiakuga Mees suure tähega. Ta hoolitses enda ja oma asjade eest. Ta pani ka mind esimest korda elus tundma hoituna. Tema oma armastusega lennutas mind täielikku naisenergiasse. Igasugune ossilik tobi tõmbamine ja joomine jäi taha plaanile.
Ma olin juba aasta enne temaga kohtumist taimetoitlane olnud ja see oli üsna palju minu toidulauda muutnud. Ta oli nii hea inimese, mehe ja sõbrana, et ka mina soovisin olla parem. See trennis käima hakamine oli aga hoopis uus maailm. Sain selgeks sõna proteiin ja hantel. Mul polnud mitte mingistugust kokkupuudet varasemalt olnud jõusaaliga ja ega mu peiku ka seal eriti minuga aega ei veetnud, vaid tahtis mind lihtsalt jõusaali, et mul oleks Soomes eraelu ka natukene huvitavam ja tal oleks tore kellegiga seda sõitu saali ja tagasi jagada.
Tal oli parim sõber ja ’’gymbro’’ Erkan, kes oli nagu päris Türgi Schwarzenegger. No see tüüp oli sama suur ja ilus, esteetiline ja ainult kulturismi nimel elav poissmees nagu Arnoldki omal ajal. Arvatavasti sellepärast oligi ta 43 aastasena ikka veel poissmees, sest ükski naine ei pidanud ta konserv-tuunikala haisule ja konserv ananassist toitumisele väga pikalt vastu.
Erkan õpetas mulle jõusaali baasteadmisi. Mina soojenduse ajal googeldasin ja uurisin instagrammist, et mida siis täna saalis peale hakata ja selleks et kindlust tehnikas saada, küsisin Erkanilt üle. Erkan õpetas mulle ülepea õlapressi, jõutõmmet ja kükki. Üsna ruttu sai sellest 3x nädalas jõusaalis käimisest mingi ulme minek. Ma olin täiesti obsessiivne ja omasin ridamisi esteetilisi ja jõulisi eesmärke. Kuna naiste treeningud tundusid minu jaoks üsna läilad, siis hakkasin kohe ’’Gymbro’’ stiilis trenne tegema. Eks ma eksisin ka omajagu igasuguse valeinfoga, aga põhiline oli minek. Pidev areng, proovimine, eksimine, pusimine ja vankumatu järjepidevus. Pull upid, push upid, kükid, leg pressid, üle õla pressid, kangiga, kangita ja ikka ja aina lappasin ma peale +60% maksimaalraskusest. Ma ei teinud kergeid treeninguid, ma olin inspireeritud ja täiesti hull treenimise järgi. Mu treeningud kestsid kuskil 2-3 h, poolteist tundi kardiot trenni ette ja taha ja poolteist tundi 7-14 lihasgruppidele suunatud harjutust läbi võtta.
2015 aastaks olin ma oma täielikus tipp ilu ideaalis, sale, toonuses, lihastes, tugev, prink ja mida iganes veel. Aga see teekond ei peatunud seal, see oli alles algus kõigele uuele ja huvitavale. Ma soovisin ka nii väga ühel päeval kulturismi lavasid vallutada. Näha kui kaugele üks naise keha on võimeline minema lihase ehitamisega. Mis on üldse see naise füüsilise keha piir lihast ehitada? Kui tugev ma võiksin üldse olla? Kuidas üldse veel tugevamaks saada? Millal üldse olen valmis lavale astuma, kes seda teab?
Pange tähele, et sellel ajal oli minu teada Eestis Fitnessi- ja kulturismimaastikul üsna vähe meedia tähelepanu. Kristina Koroljak, Kristina Nuut ja Egle-Eller Nabi olid vast ainukesed kuulsaimad naised, kes pidevalt ja edukalt võistlesid ja tõid Eesti nime välisvõistluste poodiumitele. Naiste kulturism kui sport ei olnud lihtsalt nii tuntud ja ihaldatud. Võibolla oli kulturism lihtsalt pikal puhkusel.. Egle-Eller Nabi tõi 2016 aastal Mr. Olympialt esimese eestlannana osalemisega Bikini fitnessi sära ja glamuuri Eesti ning sellele järgnes täielik fitness fucking booooom. Nabi oli fitness beib, aga mis me räägime päris naiskulturismist? Tundus nagu peale Inna Uidi üheksakümnendaid oligi Eesti naiste kulturism surnud. Esta Pilt on muidugi veel tänaseni üks kõige silmapaistvamaid +50 kulturiste, kuid ka tema on pigem physique/bodyfitness võistleja.
Naiste kulturismi enam ei ihaldata, sellel ei ole mitte mingisugust kohta isegi Bikinide ja Fitnessistide seas. Ma tegelikult isegi ei tea, kas seda üldse kunagi on ihaldatud. Ameerikas küll on tänapäevalgi võistlejaid, aga siin pool Euroopat on asi üsna ammendunud.
Mina olin aga üsna kindel, et mina teen ise naiste eest kulturismi comebacki. Mulle meeldib mõte klassikalisest kulturismist, eelkõige selle presentatsioonist laval. Kuigi klassikaline nais kulturism pole nii glamuurne ja seksikas nagu seda on tänapäeval Bikini fitness, siis on see ennekõike toores, aus ja omamoodi ilus. Ja kui nüüd aus olla, siis üleüldse on kulturismi kõrgem tase muutunud väga märgatavalt. Vanasti oli kulturism siiski esteetiline, kuid praegu tundub et tippude tipud sihivad rohkem Michelini mehikese, mitte Kreeka jumalate vormi.
Tulles siiski tagasi Fitnessi ja Bikiinide juurde, siis ma saan väga hästi aru selle võlust. See on tõesti silmale ilus ja ta on inspireeriv. Näiteks USA üks võistleja nimega Michelle Lewin. Ta on nii ilus naine, et süda jääb seisma. Muidugi ilu on subjektiivne, aga püha püss, mis inspireeriv naine. Mind vapustas tema ilu nii väga, et ma sain ainult kindlust sellele, et lihastes naine võib olla vapustavalt ilus ja ma kindlasti saan ka selleks.
Sealt algas ka minu teadmiste laienemine, mis on kulturism, mis on jõutõstmine, kuidas üldse ja kui palju tõsta, kui tihti, kuhu suunas, mis lihased jne jne. Käisin isegi Nabi bikini fitnessi seminaril, poseerisime seal ja saime igasuguseid teadmisi naiste jõutreeningust ja toitumisest. Asi läks nii spetsiifiliseks, et peale trenni kala ja juurviljade kõrvale lugesin Kulturismi piibleid ja anatoomia raamatuid. Iga vaba hetk sotsiaalmeedias võrdus parimate kulturistide uurimise ja sisu lugemisega, youtube tolle aja parimad ’’broscience’’ sisuloojad olid mulle teleka eest ja ma lihtsalt elasin ja hingasin ainult lihaste ja jõusaali lainel.
2017 aastaks olin juba piisavalt lihaselise selja ja tugeva jalaga, et esimesed solvangud minu pihta kommentaaride näol nagu ’’milline mees’’ ja ’’liiga lihastes’’ ja ’’mis aineid paned’’ hakkasid lendama. Ma võtsin neid kõiki ütlusi komplimentidena. Alaväärsed inimesed üritavad alati sind allapoole tõmmata.
Sina ’’mehena’’ tuled minu lihaseid kommenteerima, olles ise vobeleva kõhuga õllenaut?
Come on..
Mind ei kottinud, ma olin räiges minekus. Osalesin jõusaali võistlustel ja olin see naine saalis, keda auga tervitati, sest ma olin alati üks kõige töökamaid ruumis. Ma ei tea miks, aga terve mu elu on mulle jõudu ja väge andnud igasugused võõrad ja tuttavad mu ümber. Minu elus on üsna tihti olnud nii, et see suvaline inimene jõusaalis, kes näeb sind iga päev seal ’’grindimas’’ annab ka sulle rohkem respecti ja tuge, kui mõni oma veresugulane. Ja selleks aastaks olingi jõudnud sellisesse punkti, kus ma motiveerisin inimesi enda ümber olema paremad või olema vastikumad. Mingit vahepealset polnud. Isegi mu vanadest headest tuttavatest koosnev ’’kaabakakari’’ üritas olla parem. Iga jumala kord kui nendega kokku sattusin, kuulsin õlleklaasi saatel, kuidas nad ka teevad trenni ja suruvad rinnalt. Muidugi tänaseks on enamus neist ikkagist käppa saanud pigem õlle klaasi surumise rinnalt, kui oma kahekordse kehakaalu.
Aga see kõik on valikute küsimus ja ma ei mõista isegi neid hukka. Võibolla see tee aitab neil tänaseni oma raskustega elus toime tulla, minul igastahes aitas raud ja järjepidevus rauda pumbata. Eesmärk oli suurem kui elu.
2017 aasta lõpus sai ka Nummela Pro-AM jõusaali peatreeneriga kokku lepitud, et davai, teeme 2018. aastal esimese kulturismi võistluse ära. Fitness Disturb Classic 2018, Helsinkis, bodyfitness kategoorias. Ma olin juba tol hetkel nii heas vormis, et oleks võinud põhimõtteliselt 6-nädala dieediga lavale minna, aga tagant järgi tarkus, ei ole mingi tarkus.
Minu treeneriks sai naine, kes oli Euroopakate neljas bodyfitnessis. Tundus üsna tugev ja teadja naine treeneriks endale valida. Paraku ma eksisin.. Ta pani kogu toitumiskava ja minu jälgimisega puusse, siis lasi mind registreerimiste ja litsenside tegemisega üle ja siis hiljem mustas mind terve küla ees, et ma olen mingi huijar, kes ei maksnud talle ta rahasid. See kõik jamps algas 4ndl enne mu võistlusi, kui ma olin juba 8ndl dieedil olnud ja endast 150% andnud. Tal oli vist lihtsalt nii pohhuj, et ta ei viitsinudki väga süveneda oma ainukese sportlase tegemistesse. Kõige tipuks oma pange panemist ta ei suvatsenudki tunnistada vaid pani selle asemel oma valede lumepalli veerema.
Ma toitusin 8 nädalat 1600kcal päevas, tema väidetava ”Keto” dieedi peal, tehes 6x trenni + 6x kardiot nädalas + 10-15K sammu iga päev koertega. Ma sõin kuskil 210-260g proteiini päevas ja alla 30g süsivesikuid. Mu kõht oli kinni nädalaid ja ma olin väsinud. Kõigele lisaks ma käisin iga päev 10-12h vahetusi tööl tegemas tornkraanas, et seda kõike pulli rahastada. 8ndlaga ma saavutasin ´´tippvormi´´ ja amenorrhoea ehk menstruatsioonide puudumise. Ma olin närvihaige, näljane ja õnnetu. Mul lõid üles igasugused alaväärsus kompleksid ja mu sisekõne oli täiesti sassis. Ma olin enesele teadmata liiga kaua liiga suures energia defitsiidis ja mu treener, keda ma usaldasin ja jälgisin 100% pimesi ei suvatsenud isegi seda märgata. Ma kujutan väga hästi ette, mida üks skisofreenia või söömishäirete diagnoosiga inimene võib igapäevaselt tunda. Minu elus algas mingi täiesti uus etapp – totaalne must auk.
Ma olin püha viha täis ja ma leidsin kohe endale teise treeneri Lohjalt, et täieliku katastroofi ära hoida ja no, ega midagi ei saanudki enam teha, sest üsna ruttu järgnes mu konditsioonile söömissööstude söömishäire ehk binge eating disorder ja sinna alla läks ka mu suurepärane vorm. Uus treener ei saanud seda laeva enam ümber pöörata, kuigi ta proovis, oli sellel juba liiga suur hoog sees..
Esimene võistlus oli täielik faking katastroof. Ma siiani tunnen nagu ma oleks olnud mingi tippklassi ratsahobune, kusagil mingi hooletu treeneri käes, kes oskas minuga ainult kartulikotti punktist A punkti B viia ja lasi väikesel põletikusel haavandil jala amputeerimiseni areneda (räägin siin esimesest treenerist eks)..
Ma oleks võinud olla kõik, aga ma lihtsalt ei olnud.
Ei osanud.
Ei mõistnud isegi mis minuga toimus.
Ei näinud isegi (selles hetkes), kus see viga oli.
See oli väga valus õppetund, aga grind ei peatunud hetkekski. Uue treeneriga leppisime kokku, et 4 kuu pärast rokime jälle. Ainult et nüüd wellness fitnessis, sest mul olevat ilusad jämmud reied ja tuhar selleks ning bodyfitnessiks ei oleks me never ever seda kanni saanud kuivaks. Selleks järgmiseks võistluseks saigi plaani võetud Soome Meistrivõistlused kulturismis Lahtis ja samal päeval, samas kohas Nordic Fitness Expo, mis oli avatud kõikidele rahvastele.
No mis ma oskan öelda, ega mul see söömishäire ju ära ei läinudki, kõik see 4 kuud panin jälle hullu oma trennide ja liikumisega, aga söömishäire oli iga tankimisega kaasas nagu tipp ja täpp. Ma vihkasin ennast, ma ei mõistnud ennast ja veel vähem mõistis mind minu treener, sest tema nägi minus meeletut potentsiaali ja ma olin selline mentaalne vrakk, et see oli kohutav. Ka need võistlused läksid täiesti lappe, Nordic Fitness expo Wellness Fitness +164cm kategoorias sain väikse karika 6. koha eest kuue naise seast. Milline häbi. Mu jalg tudises laval ja soeng vajus eelmisest võistlusest täiesti ära lörri. Ma lihtsalt tahtsin et see päev läbi saaks. Minu 2018 debüüt kulturismis oli katastroof. Ma vihkasin kõike enda juures ja jõusaalis. Kõige hullem muidugi selle ralli juures oli omaenda idiootsus, ego ja ignorantsus..
Mul oli viimase treeneri poolt väga konkreetsed juhendid antud treenimiseks ja no ma ikka panin mega üle. ’’More is more’’, i said to myself. Ma andsin endast täieliku maksimumi 6 päeva nädalas oma igasuguste vingete 100 kg x5 x5 kükkide ja 130kg hip thrustide ja jõutõmmetega, olles ise ainult 1700kcaloraaži peal. Ma olin nii tegija, et ma olin lausa pimestatud oma enda sära poolt. Täielik egomaniak. Ma pidin ju endale tõestama midagi, et ala ma olen allmighty bad ass bitch, kes teeb powerliftngut ja kulturismi samal ajal.
Oh well.. Milline lame egotripp ja milline suurepärane kõrvakiil.
Samal aastal olid veel Eesti 100a sünnipäeva medalitega Eesti meistrivõistlused jõutõstmises. No ei saanud ju mina sealgi osalematta jätta, ainult et oma viimase pekki keeratud võistlusega olin kaalus nii mõnusalt üles võtnud, et 7 päeva enne võistlusi sain teada, et pean 7kg alla võtma pm 6 päevaga!
Ilmselgelt, masohhist nagu ma olen, võtsin ma selle retsi ette ja voila, olin järgmisel laupäeval kell 9:00 Tartus alla 72.00kg kaaluklassis nagu naksti 71kg. Joomata, söömata, väsinuna, aga kuradi õnnelikuna, et juhhei, no midagigi sai tehtud õigesti. Olin iseenda treener nendeks võistlusteks ja tegelikult jäin päris rahule, et sain vähemalt kolmanda kohagi ja oma Eesti 100. medali. See oligi suurim eesmärk tegelikult, saada see erimedal.
Tehnika sooritused olid muidugi eriti inetud, kükis ma isegi ei tea kuidas ma selle 120kg ja kõverate põlvedega püsti tulin, aga juu siis rahva karjetel ja turgutamisel on ikka mingi tõeline vägi taga.
Seal sai siis surutud: Kükk 120kg, Jõutõmme 140kg ja Rinnalt surumine 67.5kg koguskoor 327.5kg
Ja ega ma ei peatunud sealgi, 2 kuud hiljem osalesin ka Tartu lahtistel MV’l, kus olin juba 71kg pealt mõnusalt 84.3kg peale ennast puginud. Nagu 13kg peale võtta kahe kuuga on suht rets. Samas andis see 13kg kehal juurde ka mu tõstetele ja ma parandasin oma tulemusi üsna märkimisväärselt.
Kükk 127.5kg, Jõutõmme 155kg ja Rinnalt surumine 80kg.
Ma olin väljaspool arvestust võistluste võitja. No tore lohutus küll, ma sain võiduks hansaplexi kirjaga kruusi ja diplomi selle võistluse eest, sest no ma ei olnud ju tegelikult mingi Lõuna-Eestlane.
Ja peale seda aastat ei olnud mul enam sellist naeratust suul nagu mul on praegu seda kirjutades. Mul oli ikka nutt kurgus. Ma tundsin ennast täiesti läbi kukkununa, haleda paistes sitajunnina. Ma olin kõik perse keeranud, sõna otseses mõttes. Ma ei tahtnud jõusaali nähagi ja ma sõin nagu loom. Mu menstruatsiooni tsükkel ei olnud ka 2019 jaanuariks tagasi.
2019 aastaks olin ma kabuhirmul, et kui ma sellist õgimist ära ei lõpeta ja oma tagumiku trenni ei vea, siis on kõik. Minust saab ’’kallis ma armastasin paksukest’’ peaosaline.
Mu soolestik oli täiesti väsinud kogu selle massi kandmisest ja söömishäirest. See ei olnud üldse normaalne ja ma proovisin mitu korda endale näppe kurku ajada ja seda buliimia värki proovida, aga ma ei suutnud ennast isegi oksele ajada. Ja nii ma lihtsalt seedisingi kogu seda manti, mis ma oma söömissööstudega sisse endale ajasin. Ja ma võisin nagu reaalselt terve pätsi saia, 300g purgi maapähklivõid ja 400g mett sisse lasta ühe istumisega. Seejärel veel mõelda, et wait a minute, mul on kõht ikka veel tühi ja mitte et see eelmine õgimine juba väga hull polnud, ma lasin sellele kõigele otsa veel mingi 300g šokolaadi tahvli. Ja siis läksin magama.
SEE OLI NIIIIII HULL LIHTSALT, et te ei kujuta ette ka ja ma loodan, et te ei hakkagi ette kujutama.
Koguaeg ainult seedi, what the fuck girl?
’’Võta kokku ennast’’, ütlesin endale iga päev, aga ma ei saanud mitte midagi teha. Mu keha juhtis justkui mingi võõras vihane amööb, kes oli nii ära näljutatud, et ta võttis ohjad lihtsalt enda kätte. Ma olin nagu kaaperdatud oma kehas. Katkise sisekõne ja päris inetu manifesteeritud peegelpildiga. Paistes fitness ’’staar’’
Kuid siiski siiski, ma pole mingi allaandja eks..
Õnneks oli mul tol ajal kodus allüüriline ja mu väga hea tolleaegne sõber Sander, kes oli räige UFC fänn. Inimesena olen ma alati olnud selline väga siiras ja avatud inimene oma muredest ja hingeelust rääkima. Nii ma siis jagasin ka talle oma muret, et kuule mees, ma varsti olen saja kilone, et ma ei tea mis saab, aga ma pean elus mingi uue teekonna ette võtma, et see vrakk ümber ehitada kaatriks. Ja nii ta soovitas mulle proovida Brasiilia Jiujitsut. ’’Sa oleksid kindlasti väga hea selles, sest sa liigud hästi ja sa oled tugev ning ma olen kindel, et sulle meeldiks see.’’ Ütles ta mulle ja sellest piisas. Juba olin googeldamas seda müsteerilist BJJ ala ja mida ma näen!?
Nummelas algab kahe nädala pärast algkursus ja nii ma sinna läksingi ja no tegelikult, edasine on vist kõigile juba teada. Jiujitsu avas mulle hoopis teise ukse. Ukse oma sisekaemusesse ja hirmudesse.
Hakata 23. aastasena esimest korda elus peapeal seismist ja ukemi heiteid õppima on next level rets. Aga see töötas võluväel, ma pääsesin oma katkise sisekõnega peast välja, oma kehasse. Selle liigutamine oli palju suurem mure. Täielik hüpermobiilsusele ja liikuvusele põhinev kunst. Mul olid turja ja küljelihased umbes kaks kuud täiesti pinges ja valusad sellest kohanemisperioodist. Ja nii lihtne kui see nüüd ka ei oleks, siis tõsiasi on, et kui muudad oma mõtteid, muudad oma elu ja seeläbi ka oma keha. Ja vahel, kui elu viskab mingil rajal eriti räigeid palke sulle kodaratesse, siis ehk oleks aeg teine rada valida, mitte järjepidevalt lolli kombel seina rammida. Kõik rajad ei ole kõigi rajad. Igale ühele oma. Ja mulle hakkas tunduma, nagu ma oleks just oma raja leidnud..
Mu kaal balansseerus ja hakkas vaikselt alla minema, mu egotripp oli täiesti pea peale terve mu elu keeranud ja nüüd järsku leidsin ma ennast üldse poisipeaga kimonos ringi rullimas, 100kg meeste all armu palumas ja endast väiksemaid mehi kägistamas ja maha murdmas. Ja nagu võluväel ma olin jälle täis särtsu!
Ma olin inspireeritud ja olin järsku täis taipamisi. Jiujitsu pani mind mõistma nii paljusid asju, mida ma pole kunagi enda juures tähele pannud. Jiujitsu õpetas mind oma keha kuulama. Vaikselt hakkasin ka jälle jõusaalis käima ja võtsin ette isegi rebimise ja tõukamise õppimise, mida ma teen tänaseni, kuid üsna kesiselt ja tagaplaanil.
Ja kogu see toitumise trall oli mulle meeletu toitumise kool ja eksam. Õppida pooleteise aastaga ära toitumise A ja O, kõik makrodest, toitainetest, dieetidest, hormonaalsüsteemist kuni söömishäireteni välja. Õppida eelkõige ennast nii hästi tundma, et kui on uuesti vaja 6kg alla võtta, siis tean täpselt kuidas seda teha ja kuidas seda kindlasti mitte teha. Aga mis kõige olulisem, kuidas püsida oma kaalus õnnelikult ja tervelt 365 päeva aastas ilma igasuguse jo-jo ja masohismita.. Praegu näiteks, kui mul peaks tekkima meeletu magusa isu või söömisööst, et söön ja kõht ei saa kuidagi täis, näksiks veel siit ja sealt, siis nüüd tean ma täpselt, et olen söönud liiga vähe ja treeninud liiga palju. Ja siis ei olegi muud teha, kui pugida oma baaskaloraaž täis ja teha uuel nädalal uued korrektuurid. Teadlik toitumine tagagu liikuvat keha koguaeg, nagu kellavärk. Ja see teadmine ja oma keha tundmine on tervise ja heaolu koha pealt üli oluline!
Õnneks siiski 2019 aasta suveks sain ma oma viljakuse ja hormonaalsüsteemi tagasi korda ja mõistsin, et ilma lasteta ma enam sellist kulturismi ekstreemsust ette ei võta. Et nagu keeran oma hormonaalsüsteemi tuksi ja siis hiljem nutan oma kulturisti karikate, piltide ja medalite otsas üksi vanana? No way Jose, enne pere ja üles kasvatatud terved ja normaalsed laps-inimesed ja alles siis vaadata, kas üldse võtta ette järgmised hullused või teha üldse korrektuurid vanadele hullustele. Ma siiamaani imetlen kulturiste ja nähes parimatest parimaid, meenutab ikka ja jälle ennast ka minu unistus – olla isegi üks neist. Kuid ma tean nüüd, et praegu veel ei ole minu elus selleks õige aeg ega koht.
Praegu 2024. aastal keskendun ma siiski ainult Brasiilia Jiujitsule, teiste mentorlusele ja enda jõu, mobiilsuse, vastupidavuse, kiiruse ja kordinatsiooni arendamisele.
Tänaseks on kogu see teekond toonud mind mu väikse armsa inglikese Sädeni, kes saab juba 2024. aasta veebruaris kahe aastaseks. Temast saab kindlasti sportlane, muusik või laulja. Watch me! Kõlab totralt, aga päriselt jumalale tänu mu tütrekese eest, sest veel kaks aastat enne rasedust, oma hormonaalprobleemides, ei suutnudki ma muust mõelda, kui rumal ma ikka olen olnud, et ma ju nii väga soovisin lapsi saada ja mis nüüd? Kõik tuksis. Õnneks on inimkehal ikkagi meeletu taastumisvõime ja jumalal ka mingi vägi.
Esimestele võistlustele naasesin juba 8ndl peale sünnitust ja võtsin ära oma esimese ADCC kulla. Ma olen 3x Soome Meister +65kg naiste valgete vööde kategoorias ja 3x Soome meister absoluut valgete vööde kategoorias. Mul on kaks hõbemedalit Soome ja Eesti lukumaadluse meistrivõistlustelt ilma kimonota ja neli kuldmedalit mingitelt väikstelt võistlustelt Eestis ja Soomes. Kokku 10 kulda, 2 hõbedat ja 1 pronks (esimestelt võistlustelt 2019 aasta aprillis Finnish Openilt)
Osalesin ka 2020 aasta Jaanuaris Euroopa Meistrivõistlustel Brasiilia Jiujitsus valge vööna, mis läks kohutavalt. Eelkõige jälle oma idiootsuse pärast. Nimelt otsustasin kaalu langetada jälle, et saada väiksemasse kaaluklassi ja no tere talv, nähes neid ultra-heavy mimme, sain aru, et olen oma elu suurima vea järjekordselt teinud. Sest selle kaalualandusega jäin ma jälle hiljaks ja pidin järjekordselt nädal enne võistlusi ennast 7kg kergemaks saama. Mõeldud tehtud, kaalu ma sain, aga seda oma jõu arvelt. Esimesel ja viimasel matchil vastane lihtsalt hoidis mind kinni nagu väikest tatikat ja nii lihtsalt ma pähe saingi. Minu järjekordne ego trap ja bitch slap.
Tegin sellest kõigest jälle omad järeldused, märkmed ja võtsin oma õppetunnid üsna tõsiselt ette ning tänaseks ma tean või õigemini loodan, et ma tean paremini. 2024 Jaanuar on uued Euroopakad, kus ma osalen nüüd sinise vööna ja oma kaalus. Adult / Female / Heavy (kuni 79.30kg). Võistluste kohta rohkem infot saab siit:IFBJJ European Championship 2024
Ma südamest loodan, et ma olen arenenud nende aastatega ja suudan mingi tulemuse koju tuua. Ma tean et ma väärin seda, aga kas saavutan selle ka Euroopa tasemel, seda näitab aeg. Olla Euroopa Heavy Weight BJJ Champion on väärt saavutus, mida jahtida.
Aga tulles nüüd tagasi treenitud minani, kes teeb igasuguseid tempe samal ajal ja mitmel rindel..
2023 aasta Juulis osalesin ka esimest korda 5 aasta jooksul EMV rinnalt surumises, kuhu läksin seekord Kaido Leesmanni juhendamisel. Võistlused toimusid Nõos ja ma läksin sinna nagu üksikemale kohane, väikse lapsega. Muidugi see ettevalmistus pooleteist aastase lapse kõrvalt oli üsna kesine, aga siiski sai võistlustel parandatud oma EMV tulemust 67.5kg pealt 70kg peale. Ma jäin neljandaks. Revali tiimi tüdrukud aitasid mind võistluspäeval meeletult lapsega ja samal ajal kui emps rinnalt surus, pandi beebs tuttu.
Võistlus ise oli aga oma ette väljakutse, sest päev enne võistlusi lõi mul üles 39.2 palavik ja võistluspäeval olin ma üldse 400g ülekaalus. Kuidas see küll juhtus, ma ei kujuta ette ka!? Võibolla palavik lõi keha vett täis, ma ei kujuta ette. Igastahes olin 38 palavikuga 30min enne võistluste algust ülekaalus ja Leesmanni tiimi tüdrukutega võtsime ette kohe karmid meetmed kaal alla saada või noh, vedelik välja saada.. Ma käisin tulikuuma dušši all, pumpasin rinnast piima välja, sülitasin vahetpidamata ja käisin jooksmas u 15min enne teist kaalumiskatset ja VOILA, 1min enne kaalumisaja lõppu, olin ma edukalt -450g kaalus alla võtnud ja võistlused võisid alata! 😀
Miks mul iga ettevõtmisega elus sekeldused aset leiavad, ma ei tea. Küll aga ma tean, et kõik läheb lõppude lõpuks alati hästi. Ja see on teinud mind oma elus väga positiivseks tegelaseks. Pulli saab pm koguaeg. Ja tegelikult elu ei peakski võtma väga tõsiselt. Elu ise ei ole isegi tõsine. Uusi asju tuleb proovida ja oma vanast minast tuleb võimalikult ruttu loobuda. Leian et mida kiiremini sa märkad ja oled valmis oma vanast minast lahti laskma, seda kiiremini su unistused manifesteeruvad. Küsimus ei olegi selles, kui palju sa oma elus vigu teed, vaid kui kiiresti sa end uuesti jalule ajad peale neid vigu.
Põhiline on minu loo juures see, et tänu oma vigadele ma leidsin ja sain kindlust oma aladel, milles ma saan ennast täielikult realiseerida. Kindlus ja selgus, kui palju rohkemat tähendab tegelikult üks treenitud keha. Minu jaoks on alati olnud oluline eesmärke seada, võistelda, kuid teha nähtu põhjal korrektuure ja mõõta ajas, raskustes ja uutes rullides oma arengut, on minu jaoks hoopis uus teadvustasand. Iga sparripartner õpetab mulle midagi mida ma enne ei teadnud. Juba mõte jiujitsust toob mulle naeratuse suule. Ning iga tõste võistlus kinnitab, kui palju piire on võimalik ’’maksimaal’’ jõul nihutada. Ma ei oleks üldse jiujitsus nii kindel ja hea sportlane, kui mul ei oleks olnud sellist 6 aastast fitness/tõsteteekonda soojenduseks tehtud.
Ma leidsin oma alad, astudes oma elu suurimatesse ämbritesse järjest. Ma leidsin oma teadvuse, tehes peaaegu kõike valesti. Ja ma ei saaks täna olla õnnelikum ja tänulikum, et olen siiski jõudnud oma elus punkti, kus ma olen enda, enda sisekõne ja kehaga rohkem kui rahul. Ma olen uhke enda üle ja ma armastan ennast rohkem kui kunagi varem. Teada, milleks ma olen võimeline on mind ainult kasvatanud ja toonud mulle täieliku teadmise ja selguse, et ma olen üks võistlusjanuline, ambitsioonikas ja vankumatu naine.
Ma soovisin südamest teiega jagada oma teekonda treenitud minani, et ehk keegi kuskil vajab seda lugu praegu. Keegi kes maadleb söömis- ja minapildi häiretega või see lugu on just kellegile, kes kaalub kulturismi proovida või veel parem, otsib hoopis midagi uut ja kardab seda sammu teha. Mis iganes see põhjus ka ei oleks, see lugu on siin ja ma loodan, et see andis midagi kellegile. Minule andis see igastahes ühe jumala laheda throwback õhtu.
Äge on meenutada vahepeal, mis ulme teekond on ära käidud ja kui jumala lahedad tegelased me tegelikult ikka oleme!
No responses yet