NAINE

Kirjutasin selle pealkirja suurte tähtedega, sest olla naine on lihtsalt VAU! Veel suurem vau on aga avastada see, et sa oled NAINE olles naine. See teadmine ja selle väe teadvustamine lõppude lõpuks on lihtsalt imeline. Olles olnud tänaseni terve elu üsna põkk tšikk, siis ütlen ausalt, see vau efekt on suur ja seda teekonda oma ülima naiselikkuseni tahaksingi täna teiega siin jagada.

See kõik algas päeval, mil viimase pressiga leidis tee mu käte vahele mu kallis tütar Säde. Just sellel hetkel see ’’lahe’’ põkk Kertu suri ja jumalanna Kertu sündis, koos oma beebiga. Ärge saage nüüd minust valesti aru, põkk Kertu oli osa minust ja on siiani osa, aga ma ei hooli enam lihtsalt nendest asjadest, millest põkk Kertu hoolis. Seepärast nimetan ma seda ka surmaks, sest ma tean, et selline ego ja jõu pealt asjade läbi surumise aeg, on minu elus läbi.

Mul pole enam kellegile midagi tõestada.

Ma uskusin tugevalt enne lapse saamist, et selleks et laps saada, peab mul olema kõik korras: oma kodu, mingid saavutused, edukus, hea rahaline staatus, imeline suhe, korras vaimne tervis ja kindlustunne, et olen valmis selleks. Aga mis te arvate, kas mul olid siis raseduseks need kõik asjad kontrolli all ja olemas?

-Oh Ei ja kaugeltki sellest

Kõik mis vähegi oli paigas, rappus ka rasedusega paigast täiesti ära, täielikku kaosesse. Terve rasedus oligi üldse nagu põki Kertu Ultimate Championships, sest ma peksin iseennast terve raseduse. Ja ärge saage nüüd valesti aru, mitte füüsiliselt, vaid verbaalselt ja vaimselt, ma peksin ennast. Pidasin endaga mingit huvitavat vaimset kodusõda.

Vaadake terve lapse- ja nooruspõlv on mind normaalselt kotitud, oma kodu, ’’sõprade’’ ja ’’sõbrannade’’, koolikaaslaste ja klassikaalsaste poolt. Mind ei ole soovitud reaalselt kuhugile ja ma olen olnud alati see tüdruk, kes on ’’too much’’. Ohvrimeelsuse asemel olen võtnud endale seisaku, et ”fuck everybody” ja ma ei vajagi kedagi ja kõik teen ise ja saan ise. Ja nii ma olengi saanud ja teinud, maailma näinud ja käinud. Oma kapslis, inimesi mitte usaldades ega ka mitte kunagi kedagi enda lähedale lastes.
Seeläbi olen ma reaalse rüü endale ümber kasvatanud, et ’’vot nüüd enam ei koti mind mitte keegi’’.

Ei koti ja ei kotita?

Aga tegelikult kottis küll, alateadvuses oli pidev valu.  Selline valukeha ja hirm, pani mind kasvama maskuliinseks naiseks ja rasedus tõi kõik alateadvusest teadvusesse. Ja oh seda mässu..

Öeldakse ju, et rasedus on suhte suurim proovikivi. Ma nõustun täielikult, sest see mis minuga toimus oli täiesti hullumeelne, eriti esimene ja viimane trimester. Teine trimester oli nagu paus, kõik oli korraks lilleline, aga see oli petlik, sest viimane trimester oli täielik lõpuboss. Ja saate aru, ma tundsin füüsiliselt ennast terve rasedus nagu lilleke, käisin, toimetasin, ronisin, laulsin, tantsisin, kokkasin ja möllasin, tegin isegi tööd, treenisin inimesi, tegin shiatsut ja käisin üsna palju looduses, aga VAIMSELT?

Täiesti hullumeelne spiraal alla põrgusse. Niiet, kui te tahtsite aru saada, mida ma mõtlesin sünnitusel suremise all, siis seda. See kõik hirm, valu, segadus, süüdistused, ohvrimeelsus, kurbus ja üksindus suri kõik minus sellel päeval, sellel hetkel, kui sündis mu laps.

Elu peale seda kõike on palju kergem, ma reaalselt tunnen ennast naisena, kes küsib meesterahvalt palju julgemalt abi, mitte ei ürita kõigile näidata ’’i’m a strong independent woman’’.

Mida see ”strong independent woman” üldse tähendab? Nagu reaalselt?

Minu arvates tähendab see täielikku haavatud naiselikkust, mille juured põimuvad lapsepõlveni. Selline ’’macho’’ või põkk naiseks olemine tähendab ainult mees maskuliinsuse õõnestamist, et ’’jou mees, sind ja su rolli pole vaja’’ sest üks ’’õige’’ naine suudab ise need rollid ka täita. Nagu what? See ei ole võimalik ju.

Kus kohast selline asi alguse on üldse saanud? Miks meie naised võtame õiguse mehi õõnestada ja lahterdada sigadeks, ludrideks ja sitapeadeks. Aga mis me katkised ja mürgised naised siis oleme?

Mina tean, et minul sai see macholus alguse macho empsist, kes oli peres võtnud enda kanda naisena mehe rolli. Mina ju kasvasin üles teda imetledes, ilma selles kahtlemata. Ja ma ei pidanudki teadma paremini ja ka tema ei saanud teada paremini, sest ajad olid teised. Mina ja mu ema ja ka teised macho naised on teinud seda, mida nad on pidanud tegema elus püsimiseks ja toimiseks, aga on tulnud aeg.. Aeg teadvustada ja luua erinevus tulevastele põlvkondadele: tütardele ja poegadele.

Ja nii märkamatult on tegelikult suur osa meist oma soorollides sassis, projekteerides seda maailmale kui võltsi ükskõiksuse ja powerina.. Naised tümitavad mehi, mehed mängivad naisi ja nii see üksteise purustamine on nagu katkisele tänapäeval kombeks. Vanasti ei olnud sellist sitta. Mindi läbi heast ja halvast: KOOS. Ja just nii on igasugune äärmus tasakaalutus ja tasakaalutus paiskab terve ühiskonna pea peale, mõjutades nii veel mitmeid tulevaseid põlvkondi. Katkised pered, sassis mehed ja tigedad naised ei pea olema tänapäeva normiks.
Ideaalis peaksime ju kõik, mehed ja naised, olema oma tasakaalustatud naiselikkuse ja maskuliinsusega keskmes, mitte et emb kumb on dominantsem või puudulikum. Tasakaalutus soorollides on väga mürgine ja salakaval, mida meie võiksime kollektiivselt teadvustada ja muuta tuleviku käijate jaoks.

Kuidas ära tunda endas tasakaalutust nais- ja meesenergias?

Kui te leiate ennast naisena, kes kerge käega annab teisele naisele või mehele molli, siis arvatavasti on teis dominantsem haavunud mees-energia. Kui te aga leiate ennast mehena, kes on umbe kõva macho ja ala roosat särki never selga ei paneks, siis arvatavasti on ka teis dominantsem haavunud mees-energia, aga häbenete, kardate ja surute alla oma nais energiat.  Üks näide on ka veel üksikemadest, kes ei anna enam läbi oma kibestumuse meestele võimalust ja seeläbi näitavad oma tütardele, et mehe roll peres pole oluline või oma poegadele, et emme-memme armastus on kõik mida ta vajab. Jällegi selline äärmus, mis tundub pealtnäha nii õilis ja hoolitsev, suunab sellised lapsed tulevikus sootuks valesse suunda.

Mõlemal juhul, ja neid variante on igasuguseid, on igasugune tasakaalutus või teine kaalukausi ülemvõim halb, sest see viib varem või hiljem kaosesse.

Nüüd kujutage ette, et ma olen täna 28 ja ma olen terve elu elanud füüsilises kehas naisena, tugevas haavunud maskuliin energias. Ma olen kõikidest oma hapra mees energiaga kavaleridest tankiga üle sõitnud ja kamandanud neid tegema asju nagu kindral lahingus. Ülimas naisenergias naine aga ei kamanda, tänita ja mölise, vaid veetleb, suunab ja annab mõista leebelt.

Muidugi mul on ette näidata igasuguseid medaleid, teostusi, vara ja maid, aga kogu selle möllu keskel olen ma nii üle kerinud maskuliinsuse, et muud ma teha ei olegi osanud, kui üle mõelda, ’’to-do’’ liste kirjutada endale igaks päevaks, nädalaks ja kuuks. Olen olnud naine, kui kentaur.

Viimased 8 aastat olen ma põhimõtteliselt ainult dressipükse ja spordiriideid kandnud ja kui nüüd päris aus olla, siis katkiseid suhteid on mul selja taga ka päris mitu. Küll ma võtsin ühte ja võtsin teist. ’’Sõbrannade’’ toetus sellele oli aga alati ’’strong independent woman, who needs no man’’

Tänks sõbrannad, kes te ise olete suhtes ja siiamaani olete toetanud mu vallaliseks jäämist..

Kogu see ülistus kõvaks naiseks olemisel aga ei ole olnud abiks, vaid pigem kiituseks lollile minemaks kiiremini kuristikku. Ja nii ma läksin uhkelt, sirge seljaga, sassis pea ja südamega, kuid tänaseks olen otsustanud. Nii ma enam edasi ei lähe! MA OLEN NAINE!

Täna oma ülimas naiselikkuses ma mõistan, et tuleb usaldada, mitte muretseda, stressata ja pushida oma teed välja muredest. Küsi abi ja sa saad seda, sa ei pea leirdama ja ventileerima ennast oma sõbrannadele tundide viisi. Lase lihtsalt lahti: USALDA. Anna aega ja asjad enamjaolt lahenevad ise.

Täna mõistan ma veel, et tark naine on oma soovides mänguline ja veetlev, mitte käskiva kõneviisiga, inisev ja nõudlik.

Mõistan veel ka seda, kui oluline osa eluenergia tasakaalust on looming: tants, kunst ja muusika ning ilma selleta ei saagi olla üks inimene oma täies õnnes. Olgu su kunstiks olles mees salajane hobi puutöö või naisena värvidega plötserdamine, kõik on ideaalne oma tasakaalu loomiseks ja enese väljendamiseks. Ärge jätke seda oma argielus tahaplaanile ja lootke häid tulemusi ilma selleta. Loomega loote!

Ja kõige lõpuks mõistan ma täna paremini kui varem, et mitte miski siin ilmas ei ole naisena olulisem, kui armastada ja olla armastatud. Veel olulisem, lasta endal olla armastatud. Armastada ja viibida armastuses. Sest tegelikult on armastus kõikjal meie ümber, me peame lihtsalt avama oma silmad ja südame sellele. Muidugi kui me vaatame valu poole ja loodame sealt armastust, siis seda sealt ei tule. Aga meil on alati valik, lasta lahti ja kasvada või jääda paigale ja stagneeruda.

Väljuda ja eemalduda tuleb igasugustest suhetest (ka sõprus, tutvus, ka pere kui vaja), mis on täis võistlust, kadedust, mürki, segaseid signaale ja salatsemist. Sest olla naine, tähendab olla maag ja mitte ükski maag ei pea veetma tunde mingeid konflikte lahendades või ennast seletades. Mitte ükski maag ei veeda oma aega purustajatega, vaid loojatega. Olla naine, tähendab olla intuitiivne ja ennast usaldav, et kui miski on hapu, siis miski on väga hapu. Sõprus ei ole kunagi võlts, võistlev või üksteist ära kasutav.

Ja mis kõige olulisem, olla naine, on ainult üks osa terviklikkusest.  Naine vajab meest oma ellu nagu mees naist, sest see on täielik sümbioos duaalsusest, mis on meis endis juba olemas. Isegi kui tegemist on gei’dega, siis ka nemad võivad luua oma liiduga täieliku sümbioosi. Vastandid tõmbuvad füüsikalistes, reageerivad keemilistes ja tasakaalustuvad maistes seadustes. Alkeemik mõistab tasakaalu.

Kui sind kõnetas see postitus, siis võid julgelt jagada seda oma sotsiaalmeedias ja kui sa leiad, et midagi mis siin on öeldud, on täielik jamps, siis anna ka sellest kommentaaridesse teada.

Ainult kollektiivselt saame me tõusta kõrgemasse teadvusesse.

Sinu Mentor

<3