Ma ei ole hea ema, mitte ühegi ühiskonna kriteeriumi järgi. Ma lasen oma lapsel ronida ja kompida enda piire. Ma teen seda teadlikult, et mu laps saaks tugevamaks ja enesekindlamaks, et ta saaks teadlikumaks oma võimetest ja piiridest. Ükskord Pelgulinnas sain ma üsna mitmelt emalt silmapööritusi ja ülemoka pominaid, et kuidas ma lasen oma lapsel nii kõvasti kriisata ja julgen nii suurt hoogu teha ja lasta tal nii kõrgele ronida..
Ma lasen oma lapsel mängida oma lemmikmänguasjaga nii kõvasti ja toredasti, kui ta parasjagu tunneb, sest ta on väike ja vahel see väike suupillimäng Kajaani Prismas võib tema jaoks osutuda tõeliseks kontserdiks ja nii mõnegi aplausi pälvida. Ma soovin ja tahan, et mu laps oleks õnnelik ja enesekindel, mitte juba väiksest peale kasti surutud, et “astu ilusti, räägi tasakesi ja ära võta palju ruumi.”
Millal veel, kui mitte praegu, saab ta olla laps ja naerda täiesti kõrist? Kas te olete tähele pannud, kuidas naeratus ja hea tuju mõjuvad alati laviinina, nii et kõik inimesed, kes satuvad seda nägema, muigavad isegi? Miks siis seda peita ja alla suruda? Laskem kõik headusel ja rõõmul valla pääseda.
Ma lasen oma lapsel osaleda
köögis ja süüa täiskasvanute nõudega. Lasen tal lõigata päris kääridega ja klaasi ise vett valada. Aga ühiskond väidab, et see on ju nii ohtlik – lapsed on ju ohtlikud, ettearvamatud ja saamatud, neile tuleb anda plastmassist nõud ja kahvlid, osta mänguköök ning kohelda neid nagu nad olekski ebakompetentsed kogu eluks!
Ma lasen oma lapsel murus püherdada ja lilli noppida. Ma lasen oma lapsel võimalikult tihti joosta ringi paljajalu ja mängida okstega tädi Ruudat, nagu Sädele meeldib öelda. Ma ei karda puuke ega õpeta oma lapsele kartma putukate maailma ja mulda. Ma usaldan oma last tema enda mängudes ja kui vahel tõesti tuleb ta tuppa murena või väikse kriipsuga, siis kindel on see, et tal oli tore ja avastamisterohke mäng.
Ma võtan oma last kaasa sportima – jõusaali, maadlusmattidele, võistlustele ja matkama. Olen seda teinud temaga sünnist saati. Palju emotsioone, liikumist, higi, inimesi ja aktiivsust. Kui mu laps küsib, kus ma olen (näiteks kui ta on vanaema juures), siis ma alati küsin vastu: „Mis sa arvad, kus ma olen?” Ja ta alati ütleb: „Trennis.” Ta isegi küsib: „Kas sa oled jõusaalis või jiujitsus?”
Ma olen teinud seda teadlikult. Esiteks sellepärast, et valida iseennast, vaatamata oma olukorrale, kus kasvatan last ilma tugivõrgustikuta. Ja teiseks – et mu laps näeks juba maast madalast, milline elu võiks olla. Et ta näeks võimalust elu raskuste ja väsimuse korral minna trenni, mitte vajuda ekraanidesse või pudelisse.
Ma olen üsna tihti trennis ainus naine. Jõusaalis on õnneks rohkem naisi, aga maadlusmattidel – ikka väga vähe. Ma olin 19, kui esimest korda päriselt jõusaali jõudsin. Võib-olla, kui Viimsi Kooli kehalise kasvatuse õpetaja oleks olnud veidi teadlikum klassikalisest jõutreeningust ja jõutõstmisest, oleksin ma selle enda jaoks juba 15-aastasena avastanud – mitte 20-selt, YouTube’i kaudu ise vigadega pusides. Ja just siin on see koht, kus kodust väljaspool võib lapse esimene treener või kehalise kasvatuse õpetaja osutuda määravaks – kas suunata last teele, milleni ta ise pole veel jõudnud, või lasta tal jätkata eluteed oma perelt kaasa saadud mittetoimivate mustritega.
Ma tahan oma lapse maailma rikastada ja tutvustada kõigega, mida maailmal on pakkuda. Et ta näeks erinevaid spordialasid, inimesi, suhtlusdünaamikaid, sotsiaalseid olukordi, inimeste kogunemisi ja koostööd. See on ilus – ja see on vajalik. Eelkõige on see vajalik tema kui indiviidi arengu jaoks – et ta saaks valida ja julgeda olla kunagi see, kes ta tõeliselt tahab olla, ilma et peaks veetma sadu tunde teraapias, et saavutada kontakt oma sisemise lapse ja kõrgema väega. Et ta saaks olla tema ise juba lapsepõlvest peale.
Muidugi on raske
kahe-aastase lapse juuresolekul maadelda. Aga kui sul on trennikaaslased ja treener, kes sind mõistavad ja toetavad, ei ole see midagi ületamatut. Ja minu jaoks on see ilus – sest kui mina alles 25-aastasena kuulsin esimest korda sõna jiujitsu, siis minu 3-aastane tütar mitte ainult ei tunne seda sõna, vaid teab ka, mis trenn see on. Ta on seda näinud, ta on seal kohal olnud, ta on osa sellest maailmast. Ja see on ilus.
Ma lasen oma lapsel rutiine painutada, sest vahel on mäng nii tore, et seda ei saa peatada. Vahel aga on mu laps näinud vanaema nii harva, et see lõunauinak võib hoopis varasema õhtutuduga asenduda. Vahel aga on mul emana nii raske päev olnud, et kõik asjad ja toimingud löövad pea peal kokku, ja laps selle sees lisab veel tuld juurde olukorrale oma väga piire kompava käitumisega. Siis ongi sellest olukorrast puudu mingi parastav naine prillipoest, kes teeb etteheite mulle, kui halb ema ma olen.
Ma annan oma lapsele parimat ja teen endast kõik, et lasteaias kasvatajad oleksid ka teadlikud meie toitumiseelistustest. Mis siis, et paistan nagu sõge puukallistaja – minu jaoks on oluline, et külmadel, niisketel ja viiruserohketel perioodidel novembrist märtsini mu laps ei tarbiks külmi piimatooteid.
Ma huvitun oma lapse soovidest, küsides alati tema käest, mida ta soovib hommikusöögiks. Ja tema soovid on nii suureks saanud, et vahel ei saa me isegi vihmase ilmaga uksest välja, ilma et me poleks tülli pööranud tema nõudmisest panna selga suvine kleit, mis on tema meelest vajalik ja ilus, aga minu meelest ebapraktiline ja külm.
Ma ei luba oma lapsel
mugavusest multikaid vaadata, kuigi mul oleks üksikemana palju-palju lihtsam oma toiminguid teha. Ma küll näitan talle neid vahel harva, et tal oleks huvitav ja et ta teaks ka, kes mõni printsess on, aga mitte nii palju, et ta oleks mõjutatud nendest. Ma hea meelega näitaks talle rohkem lastesarju, aga selliseid nagu Tuta Asjad ja Lolala ei ole palju. Ja mis mõte on headel asjadel, kui neid kogu aeg saada?
Ka kino muutub igavaks, kui seda teha iga nädal. Päike isegi muutub tüütuks, kui see lõõmab iga päev lagipähe.
Ja ma proovin olla emana hea, aga vahel kukub välja vastupidine. Vahepeal olen liiga karm, vahel liiga leebe. Vahel liiga muretsev ja üle mõtlev, ja vahel täitsa läbimõtlematu. Aga ma olen inimene ja ma teen seda esimest korda. Ja minu ema tegi ka seda minuga esimest korda. Ma pole näinud sõbrannade lapsi ja õdesid või õdede/vendade lapsi kasvamas. Ma teen seda nii hästi, kui ma suudan, kogu oma südamest, headusest ja hoolest.
Last kasvatada, lähtudes temast, võib olla üsna keeruline ning üsna tihti leian ma ennast olukorrast, kus ma olen enda tassi nii tühjaks pigistanud, et ma tahaks kurbusest maa alla vajuda või vihast lõhkeda. Aga ma ei saa. Ma ei saa ka põgeneda ja ma ei saa ka alla anda, sest see ralli läheb iga päev edasi.
Parim mis ma teha saan
on olla olemas. Praktiseerida kohalolu ja analüüsida ennast ja lähtuda oma südamest, mitte teiste hukkamõistudest. Emadus on raske. Kõik räägivad, kui ilus see on, aga arvatavasti need “ilusad emad” elavad ka ilusa, hoitud pilve peal. Aga kõik emad ei ela nii – väga paljud emad kannavad rohkem, kui nad jõuavad. Mõned kannavad isegi mitut last korraga, tass täiesti praguline.
Ja minu ainus palve oleks, et olgem hoolivamad ja armastavamad üksteise suhtes. Kui meie teele satub ema, kes on raskuses – aidakem. Hukkamõist ja silmade pööritamine ei aita seda ema, küll aga lahkus, armastus ja heategu. Õppigem üksteiselt. Aidakem üksteist. Märgakem üksteist.
Nagu vanatädikesed poes, kes nutvale lapsele hakkavad naerunägusid tegema. Või nagu onukesed turul, kes jonnivale lapsele küsimuse esitavad, et nood oma emotsioonispiraalilt välja tuua. Märgakem päriselt üksteist.
Tõeline hea ema aitab teist head ema – mitte ei madalda tema niigi väsinud vaimu.
Xx
@sinumentor
No responses yet