Eelmise aasta novembrist olen olnud sellise pasarahe all, et ma ise ka ei usu, kuidas veel koos püsida. Tegelikult vist ei püsigi — olen ammu murdunud ja proovin lihtsalt vee peal püsida. See on lugu, kuidas armastusest vihkamiseni võib jõuda ühe aastaga.
Sport, ettevõtlus, kodu, ehitus, aiapidamine, eraelu, emadus, lemmikloomad, kohus, lapse isa, kes keerab paska kokku ja siis läheb kohtutäituri juurde, et mulle veel rohkem jama juurde teha, tavalised rahalised kohustused, kohtuga seoses tekkinud võlad — ja noh, teate küll, elu. Mitte tavaline elu, vaid see elu, kus sa oled juba inimvare, aga Ameerika mägi pole veel kaugeltki läbi. Nii on olnud viimased üheksa kuud. Ma ei näe veel lõppu — ei kohustustel, tähtaegadel, määrustel ega lastekaitse kõnedel. Ja kogu sellel sital, mida üks inimene korraldada võib.
See, mida mu lapse isa mulle teeb, on lihtsalt haige. Lihtsalt sellepärast, et ta ei tule oma tunnetega toime. Ja ma tean, et ma peaksin olema tugev ja mitte lasta end mõjutada. Aga elu pole nii lihtne. Juba see, et olen lahkunud düsfunktsionaalsest suhtest on olnud väga keeruline eos. Alles nüüd tänu kõigele sellele, mis on juhtunud ma mõistan, et olen ise pärit perest, kus manipulatsioon, vägivald ja passiiv-agressiivsus olid norm.
Kuidas mitte lasta end mõjutada inimesest, keda kunagi armastasin, aga kes teeb nüüd mulle seaduste piirides nii palju halba, kui vähegi võimalik. Milleks? Eks ikka kättemaksuks. Ja kas ma vihkan teda vastu? Ei, ma lihtsalt tahan et ta meid rahule jätaks ja oma elu elaks, mitte ei genereeriks sitta mulle.
Täna olen ma siin — täiesti pilbasteks. Kolisin Soomest tagasi Eestisse, sest sõbrad julgustasid, et tule ikka ja saad hakkama. Aga täna pole ei neid samu algseid julgustajaid ega ka mingit kerget “kojujõudmise tunnet”. Sageli mõtlen, kas mu lapse isa oleks üldse nii agressiivseid samme astunud, kui ma oleksin endiselt Soomes tema lähedal elamas, kodus istumas, ilma igasuguse eraeluta. Kas tal oli siis veel tunne, et tal on kontroll ja ehk saab mind tagasi? Ma ei tea. Olen neid mõtteid igat pidi põrgatanud, aga lõpuks pole sellel enam vahet.
Tulin Eestisse, et lõpetada oma projektid ja unistused. Tulin, sest armastan oma kodumaad ja olen seda päevast saati igatsenud, kui kord ära läksin. Tahtsin, et mu laps kasvaks üles oma keeles ja kultuuris, oma juurtega linnas Kehras.
Mis tunne on olla üksikema ilma tugivõrgustikuta, võlgades ja probleemides, mis vajavad igapäevast lahendamist? Ei oskagi öelda. Enamus tuttavaid räägib, kui äge ja inspireeriv ma olen. Aga kas ma ise enda jaoks ka olen? Kui kaheksa aastat tagasi, 23-aastasena, kui ostsin Soomes endale maja, pidasin end kõvaks mutiks, siis täna võin öelda: ei ole. Olen üsna muserdatud. Viis aastat tagasi alguse saanud vägivaldne suhe ja seeläbi läbi tehtud erinevad teraapiad on toonud mind täna siia, kus julgen öelda — ma enam ei jaksa. Ei taha enam olla see “kõva mutt”. Mind ei huvita, kui teised ütlevad, kui tugev ma olen. Ma tahan olla õrn naine, mitte mutt. Habras naine. Julge ja tugev olen ma niikuinii. Aga usaldav ja alistuv naine — see on minu uus tee, koos oma aiakese, kanade ja kapsataimedega.
Kui keegi mõtleb, miks ma kõike korraga ette võtan, miks mitte hoogu maha tõmmata ja puhata, siis ei — see pole minu tee. Minu tee on alati edasi. Ma tahan saada paremaks. Ma võin olla praegu katki, aga järgmine aasta juba õnnelik ja purjetamas Horvaatias. See siin on mul ainult üks elu. Ma ei saa loobuda oma unistustest. Isegi siis, kui olen teinud saatusliku vea lapse isa valikuga, mille tagajärg on tänane kaos. Aga see kõik on kuradi raske. Ja ütlen ausalt — isegi siis, kui see sama jama põhjusta loeb seda siit avalikult. Ma ei karda olla siiras, pole kunagi kartnud ja ei hakka ka kunagi kartma.
Mida teha, kui sa ei saa peatuda? Sul on kolmeaastane laps ja sa pead tema eest vastutama, eelkõige oma tunnete eest, et teda mitte mõjutada. Olla hea ema, samal ajal, kui süda on justkui surnud. Aga sa oled siin. Kõik kohustused ja elumälestusteks kujunevad hetked on praegu siin. Sa ei saa puhata, sest sul pole vanaema, kes last hoiaks. Sa ei saa planeerida mingit väljasõitu või õhtust rabamatka üksi, sest sul pole koostööaldis ja heatahtlik lapse isa. Pole tädisid, õdesid ega naabrit, kes appi tuleks. Oled oma elu elanud nii keeruliseks, kui vähegi võimalik. Ja mis siis teha?
Ja see ralli jätkub iga päev. Isegi siis, kui oled täiesti läbi, väsinud ja paljaks tehtud. Aga sa pead. Sest sa tahad. Sest tead, et see siin pole sulle. Võib-olla eelmises elus või lapsepõlves oli. Aga enam mitte.
Kas see on depressioon? Ma ei tea. Vaevalt, sest siis ma ei märkaks ilu oma elus ega tunneks igapäevast tänutunnet. Vaevalt ma tegeleks oma elu ja toitumise korrastamise, lugemise, organiseerimise ja päevikutega. Aga kas see on depressioonile kalduv seisund? Absoluutselt.
Ma ei räägi puudusest toidu või katuse osas — sellega on, jumal tänatud, kõik hästi. Aga ma räägin oma vaimsest tervisest. Kurbusest ja valust, mis mõnikord lainega üle pea käib, kui jälle mõtlen, kuidas ma siis oma unistuste elu elan.
Kuidas elada seda unistust siin, selles manifesteerimisõpikute maailmas? Olen küll õnnelik kõige üle, mis mul olemas on. Ja pikemas perspektiivis näen, et elu läheb paremaks. Aga kas see ei võiks kiiremini juhtuda? Kuidas näeb külluse manifesteerimine ja “rikkana tundmine” välja, kui oled lihtsalt pilbasteks jäänud? Kui isegi pole enam tahtmist ega edevust, et end maailmale näidata ja oma teenuseid müüa? Ma ei tea ausalt öeldes. Mõtlen sellele iga päev, kas see siin on uus mina või on see lihtsalt üks osa naiseks alistumise teekonnast. Võib-olla mõtlen lihtsalt liiga palju…
Vahel mõtlen, kas keegi ei võiks selle pasarahe tekitaja juurde minna, koputada talle õlale ja küsida, kas temaga on kõik korras. Öelda talle, et see, mida ta oma lapse emale teeb, mõjutab ka nende last. Vahel soovin lihtsalt, et keegi astuks mu kaitseks välja ja tooks maailma päris õiglust. Mitte ainult juriidilist õigust, mis on sageli sellel, kel on rohkem raha, vaid seda õiglust, mida Jumal näeb ja teab. Või äkki võiks karma juba homme tööle hakata?
Raske on vaimselt püsida. Keha on väsinud. Ja keha kuulab, mida mõtted ütlevad. Kui mu sisekõne hommikust õhtuni on: „Ma ei jõua. Kõike on liiga palju. Ma olen väsinud,“ siis keha teeb koostööd. Ja ma proovin mitte nii mõelda, aga see ongi väsitav, sest mu enda duaalsuses käib möll. Olla või mitte olla, see ongi see küsimus. Tänks Hamlet.
See pole isegi see koht, kus ainult distsipliin aitaks. Distsipliiniga hoian ma allesjäänud elu koos. Üksi. Hommikust õhtuni kodus tegutseda, teha päevas 13 000–17 000 sammu — see on juba omaette trenn. Kas te teadsite et ehitades, näiteks krohvides põletab keha 300-500 kcal? No vot, nüüd teate. Aprilli lõpus krohvisin ma 12h jutti ja siis läbi valude jätkasin ehitus töödega järgmisel päeval. Puhata ei saanud. Ei saanud alistuda naiselikkusesse, sest muidu poleks olnud kuhugile kolida.
Mediteerimine aitaks ehk, aga kuidas sa mediteerid, kui kolmeaastane kõrval lõugab? „Kas sul siis, Kertu, ei leidu päevas 20 minutit iseendale?“ Kusjuures ei leidu. Sest kui Säde magab, teen ma tööd, koristan, söön, hoolitsen loomade eest… ja siis ongi Säde jälle üleval. Rodeo jätkub.
Selle postituse ajendas kirjutama mu jalanärvi seik eelmisel nädalal. See võttis mind kaheks päevaks täiesti jalust. Kui lõpuks otsustasin endale ausalt tunnistada, et ma ei saagi trenni minna, sest olen lihtsalt läbi, ütles mu keha vaikselt: „Palun puhka.“
Ja samal ajal räägivad mingid 22-aastased tüdrukud internetis distsipliinist ja motivatsioonist. Need, kes elavad kas vanemate või peigmehe kulul, kelle suurimad kohustused on telefoniarve ja iPhone’i liising. Kes istuvad viis korda nädalas jõusaalis, toodavad lärmakalt sisu ja kuulutavad: „Jou, pole vabandusi, muidu oled luuser.“ Ja postitavad retuusides tagumikupilti, nagu elu polekski muud kui oma keha ja näo näitamine internetis.
Oh jah. Ju siis ma olen luuser tõesti.
Ma olen lihtsalt väsinud. Väsinud idiootsusest, võltsidest inimestest, ametnikest, määrustest, düsfunktsionaalsetest inimestest, manipulatsioonidest, turundusest, ahnusest, pihkuritest sotsiaalmeedias, kes kirjutavad sulle mingit ila lootes midagi saada, inimeste hirmutamisest, psühhopaatidest ja massipsühhoosist. Olen täiesti jõuetu. Mina, Sinu Mentor? Jep. Täiesti läbi. Vaevu koos. Rääkimata trenni minemisest, söögi tegemisest või ettevõtte turundamisest… või isegi puhkamisest.
Kõike on liiga palju, aga millestki ei saa ka taganeda. Ja praegu ei saa midagi lahendada, sest mu laps saab alles augustis lasteaeda. Seni teen haljastustöid, juhutöid, müün salatit ja pakun teenuseid paar tundi päevas. Rohkem ei saa. Ja ausalt — kui mu lapse isa ei oleks nii kibestunud ja vaenulik, elaksin praegu oma laenuvabas majas ja oma ettevõtte sissetulekust ära. Aga tema arvates ei tohi Kertu niisama õnnelik olla. Ikka peab veel keerama. Ja tänaseks päevaks ei ole veel kohtukuludki saabunud, olen juba inimvare advokaadi kuludest.
Oma ette kino on ettevõtjana oma teenuste müümine. Kui armastad oma tööd, tead, et oled selles hea, ja kliendid kinnitavad seda — see on imeline. Aga turunduse maailmas kehtib reegel: kui sind pole pildil, siis sind pole olemas. Sa oled sitt ettevõtja, kui ei oska end turundada. Ja kui ei oska turundada, on su väärtus turul kaheldav. Pead tegema before–after-pilte, tootma sisu, olema koguaeg pildis nagu kolmeaastane laps, kes vajab tähelepanu. Ja kui sa seda tähelepanu ei saa, siis sa ei tee ka müüki ja nii lihtne see ongi. Kui sa hommikul munaputru tehese ei võta välja oma tripodi ja siis ei kuluta veel 2.5h reelsi editimise ja retsepti üles laadimise peale, siis kas sa üldse oled toitumisnõustaja?
Reaalsus on, et kui sa end ei näita, siis ei vaja keegi su kombuchat, moosi, treeninguid ega salatit. Selverist ja kommertsjõusaalist saab ju kõike lihtsamalt. Kiivika nimeline treener on ju palju flexim treener instagrammi täägida, kui mingi suvaline tundmatu jõutõstmis entusiast.
Mõni 22-aastane treener võib end elukogenuks pidada, aga mina tean, mida tähendab elu. Olen ise ka 22 olnud. Ja näinud, kui vähe sellest kogemusest tegelikult piisab, et aidata inimesi päriselt.
Aga Sinu Mentori teenus pole turunduslikus mõttes “seksikas”. Sest Sinu Mentoril on päris soov inimesed individuaalselt välja koolitada, et nad õpiksid ennast usaldama ja jõuaksid enda väeni. No bullshit or quikc fixes in here, my friends.
Praeguses olukorras, ühiskonnas ja seisus polegi muud teha, kui püüda terveneda ja kohalolusse sulanduda. Ning mis kõige hullem — tuleb leppida ja paremaks saada. Et kui sa ei postita Instagrami pilte oma tagumikust, siis tekib küsimus: mis sul üldse on, mida müüa?
Ma ütlen ausalt — ma vihkan seda. Seda feik, pinnapealset, turunduspõhist maailma. Turundus teeb igast asjast sillerdava kuldpaki, mis näib ahvatlev, aga mille sisu on tihti kahtlane nagu mõne erakonna koosseis.
Emotsioonid, viha, kurbus, rõõm, lootus, vaikus ja lõputu to-do list… Maailmaparandaja Kertu on lõksus ühiskonna madalamates kihtides. Ja jah, raha pole kõige tähtsam. Aga kui sul lapsel on kõrvapõletik ja sa pead eraarsti visiidi eest välja käima 125 eurot, mida sul pole, ja sa pead 31-aastasena emalt laenu küsima — siis on raha väga oluline. Sest see on alandav, kui sa pead abi paluma. Ja kas mu suhtumine maailma muutuks, kui oleksin rikas? Ei. Olen olnud nii kaua vaene, et tahaks näha, mis on võimalik teha, kui sul on siiras süda ja aus hääl — ja natuke rohkem ressursse.
Ma lahkusin Eestist Soome 2013. aastal tühjade taskutega ja lubasin endale, et ei ela enam kunagi nii, nagu varem. Olen selle lubaduse pidanud. Olen palju saavutanud, arvestades, kust tulen ja millised mu võimalused on olnud. Ja ausalt, võin enda üle uhke olla. Mu elu suurimad vead on olnud ainult partnerite valikud, mitte miski muu. Kõik muu — koolitused, investeeringud, halbade suhete lõppemised, üksi olemine, lahkus, teiste aitamine, siirus, lugemine, trenni tegemine, iseenda tundma õppimine — on minu jaoks väärtuslikum kui ükskõik milline rahapatakas.
Kõik see on aidanud mul aru saada, mis on minu kutsumus ja hingetee – Sinu Mentor x Sinu Deli. Selle elluviimine on muidugi omaette tragikomöödia. Mulle pole antud seda pasaajamise geeni või rikast isa. Ja ego on ka viimaste aastate teraapiaga üsna maadligi jooksnud.
See siin ja praegu on aga mu elu järgmine etapp. Kõige ebavajaliku eemaldamine. Ei viitsi enam asju ilusamaks rääkida. Ei soovi ennast peita. Ei huvita, mida keegi mu postitusest arvab. People pleasing phase is over. Maailmas pole mitte ühtegi inimest, kelle ees ma tahaksin pugeda või kellele meele järele olla. Mu süda ja intuitsioon on alati olnud mu teejuht. Ja see on aidanud mul inimesi ja nende motiive läbi näha.
Ja ütlen ausalt, mitte negatiivsuse külvamiseks, vaid aususeks — jah, enamus inimesi võib vahel käituda sitasti. Aga see ei tähenda, et sina pead samasugune olema. Meie valime teistmoodi, sest me tahame teistsugust ühiskonda.
Küsi abi. Ole aus. Tule välja sellest pasast õndsana. Ära isoleeri ennast. Ole lahke. Võta aega. Usalda ja usu headusesse. Ela oma unistust ja vii see ellu. Keskendu unistustele, mitte pahteldamata seintele ja laele. Et olla see naine, kes ma olen alati tahtnud olla, ka siis, kui on raske.
Tunnen, nagu siin ja praegu on elueksam. Kas ma annan alla oma unistustele või pressin reaalselt läbi raskuste oma unistuste poole? Praegu on olukord minu vaimses tervises täpselt nii hull, et ma reaalselt iga päev nutan. Ja siis, kui eriti hull on, nutan oma sõbrannadele ja räägin oma hullumeelsetest plaanidest, kuidas tervele oma elule vesi peale tõmmata.
Ja siis, peale neid kõnesid, pühin põsed puhtaks ja ütlen endale: „Oh well, Kertukene, sa ju tead, et see tee pidigi raske olema. Ja ainus tee on läbi. Ja sa tead, Kertu, et sa tuled sellest läbi. Lihtsalt püsi veel natukene koos. Õige natukene.“
Ja see on naljakas, sest reaalselt ma olen terve elu mõelnud, näiteks sellele, et mis juhtub inimestega, et nad 40–55. eluaastaks on omadega kuskil perses: depressioonis, läbipõlenud, keskeakriisis ja sõltlased.
Täpselt see juhtubki — elu raskustele alla andmine. Elu raskustesse uppumine. Eluraskustele mitte vastu vaatamine, vaid pudelisse loputamine. See ongi vahe võitjal ja kaotajal. See ongi vahe haigel ja tervel.
OTSUS — otsustada teistmoodi. Teha teistmoodi. MUUTA ennast ja oma generatsioonide pärandit toimetulemisega.
Mu vanavanaema mattis kaks oma last ja mehe ning selle järgselt lukustus ta endasse. Põhimõtteliselt ei naeratanud enam kunagi ja rassis Kehra kodukeses hoovis iga päev Esmaspäevast pühapäevani öötundideni. Sest ta ei tulnud toime oma tunnetega ja tal ei olnud lubatud sellest ka rääkida.
Siis otsustas minu vanaema, et tema ei hakka never-ever mingiks koduperenaiseks ja tema teeb teistmoodi. Tegigi — sukad, lokid, Tallinn, Svetlanad ja Viktoriad ja jõhkralt tobi ja kärakat kuni surmani. Ja ta pani veel nii hästi, et hävitas kogu vanavanaema mälestuse ja kodu oma „mitte koduperenaisena“ elustiiliga.
Ja siis tuli minu ema, kes oli segu kahest: vanavanaemast ja mu vanaemast. Üks osa temast oli allasurutud emotsioonidega, endasse uppunud, valutav ja haavatud naine, kes töötas end surnuks. Teine osa temast oli see, kes lõi käega, pani pudelilt punni maha ja tobi ette.
Ja siis olen mina siin. Terve elu mõelnud, et mida kuradit just juhtus.
Ja juhtuski see, et ma avaksin oma silmad, kuidas kohalolus olla autentne. Kuidas väljendada, kui enam ei jaksa. Kuidas paluda abi, kui enam ei suuda. Kuidas jagada, kui kõike on liiga palju. Kuidas märgata inimesi, kes on uppumas. Kuidas kuulda, kui keegi päriselt räägib. Ning kuidas hinnata seda vähest, mis on tegelikult kõige olulisem — su tervis ja su pere.
Mindfuck, eks.
Ja oma sitas ulpides ma ausalt öeldes muust praegu ei unistagi, kui et ma saaksin jiujitsu-trennidega liitumismaksuks raha, ühe nädalase vaikuse metsas üksi, ilma igasuguste kohustuste ja muredeta (mis tundub reaalselt võimatu mu jaoks praegu), ja ühe pika kalli kellegilt, kes hoolib ja märkab ja ütleb, et kõik saab päriselt korda ja veel paremaks, kui kunagi varem.
Ja ma usun tänaseni veel, et kõik saab korda. Sest ma teen selleks kõike. Mu valikud kinnitavad seda, mu teod toetavad seda, mu jumal teab seda ja tänu sõpradele ma usun seda.
Aga ikka on niiiii kuradi raske, sest inimene ei peaks mitte kunagi rinda pistma üksi kõigega ja liiga paljuga.
Ja see on okei. See on okei olla aus ja jagada seda. See on okei teha seda ka elustiili mentorina, finantsdirektorina, presidendina, õpetajana, ettevõtjana või kellena iganes. See elu siin ei ole mingi ärapanemise võistlus, et kes elab kõige paremini ja ilusamini. See elu on siin kollektiivne kogemus, millest me kõik võiksime targemana ja õnnelikumana välja tulla.
Ja inimene ei peaks mitte kunagi valetama teistele ega upitama ennast, et tunda end paremini. Või tegema teistele halba, sest ta on nii kibestunud ja traumatiseeritud. Ning inimesed võiksid tänasel ajastul juba teada, kuidas nende isiksusehäired, hoolimatus, sõltuvused või ignorantsus kasvatavad edaspidistele põlvedele katkiseid ja saamatuid inimesi.
See kõik algab lapsepõlvest. Meie töö on elu jooksul aru saada enda programmidest ning kohandada neid, mis ei ole sobivad.
Ja kui keegi on nii õnnelik olnud, et on emalt ja isalt saanud kaasa täiusliku komplekti programme ja eeskuju, kuidas armastada ennast ja teisi, siis ma ütlen ausalt — see keegi on võitnud elus jackpoti.
Ja mis kõige olulisem: inimesed ei tohiks kunagi olla nii pinnapealsed, et kui küsitakse „Kuidas läheb?“, siis oodatakse ikka ja jälle imalat ja lühikest „hästi“ vastust.
Ärgem küsigem siis, kui ei ole valmis vastusteks. Ja ärgem madaldagem inimesi, kes jagavad liiga palju — äkki see on nende ellujäämiseks vajalik. Hukkamõist on valik ja see on ebavajalik.
Mulle meeldib ühe mehe väljend, kes aitas selle lihtsa lausega mul väga palju suhet emaga muuta:
„Kui sul pole mitte midagi head või kasulikku öelda, siis seda ei peaks kunagi ütlema. Kui see, mida sa sellele inimesele ütled, ei tee teda paremaks ega õnnelikumaks, siis ära ütle seda. Sellel pole mõtet.“
Ja nii saamegi oma viha, kibeduse, kadeduse, õeluse ja mürgisuse vaka alla. Kui me kõik õpiksime kuulama, ennast analüüsima ja oleksime võimelised ka vanemas eas muutustele.
Olgem siirad. Olgem olemas. Märgakem üksteist.
Ja aitäh teile, sõbrad. Ilma teieta ma ei teagi, mis praegu oleks. ❤️
Kui soovid mind toetada
Kui sa tunned, et tahad mind kuidagi aidata mu teekonnal — olgu selleks minu vaimne tervis, trenni liitumismaksud või lihtsalt natuke kergem hingamine — siis saad seda teha minu ettevõtte kontole:
Sinu Mentor OÜ
IBAN: EE757700771005585723
Selgitus: Toetus
Ma ei oota ega nõua seda kelleltki, aga olen siiralt tänulik, kui kellelgi on võimalust ja soovi mind toetada. ❤️
No responses yet