Sünnituse esile kutsumine naturaalselt.
Oli esmaspäev. Viimasel ITK ämmaemanda kohtumisel, 40. nädala kontrollil lausus Merilin mulle:
’’Avatus on ainult 1cm, see on üsna vähe tõenäoline, et sa sellel nädalal sünnitad. Sa pead ennast ette valmistama, kui tuleb esile kutsumine. Sul on aega ainult reedeni. Kui sa nii stressis oled, siis sünnituskanal ei avane, palun proovi rahuneda. ’’
Pisarad silmas ma lonkisin ITK’st välja ja mõtlesin, et nii ei saa. Ma ei saa nii. Ma ei ole nõus nii.
Ma olin mehe peale nii pahane, et ma mõtlesin endamisi ’’Sa võisid kõik muu perse keerata, aga seda sünnitust ma ei lase sul tuksi keerata!’’
(pilt internetist)
Aga ega tegelikult ei olnud tema sel korral milleski süüdi. Ise olin, sest olin läbi emotsioonide nii suuri elulisi otsuseid vastu võtnud. Ma olin ise selle olukorra endale loonud ja ainult ise selles süüdi ja selle eest vastutav. Keegi ei sundinud mind, et võhivõõraga peret luua, ma ise valisin selle.
Ma võtsin telefoni ja kukkusin helistama. Kõik mu parimad sõbrannad teadsid juba ammu mis toimub, aga nüüd oli vaja tegutseda. Eesmärk oli sünnitada, kodus!
Ma läksin oma sõbranna, Anna-Liise juurde. Palusin kuuma vanni ja istusin seal üle tunni. Siis tormasin poodi Doula soovitusel kuningakepi õli kapslite järgi, sest see pidavat aitama kaasa sünnitustegevuse algusele. Jõin ohtralt vaarika -varre ja -lehe teed ning läksin magama. 22.veebruaril ehk Soome sünnitustähtaja hommikul algas mingi möll. Püsti tõustes, -hakkasin ma tilkuma ja tilkusin üsna palju. Suure rõõmukilkega helistasin oma Doulale.
’’Sünnitus vist hakkas!’’
’’Kas sul tuhud juba on? ’’ – küsis ta selle peale
’’Ei ole’’ ütlesin ma.
’’Siis peame veel ootama, see võis lihtsalt lootekoti rebenemine olla, aga see võib veel mitu päeva aega võtta, kuni sünnitus algab. Kõigepealt peavad tuhud algama ja siis need peavad regulaarseks muutuma. Ma panen sulle aja refleksioloogiasse ja kas sa terasid oled varem võtnud? Ma toon sulle terad’’ ütles ta leebelt ja palus seejärel mul rahus edasi toimetada.
Üsna pea oligi Doula juba minu juures ja andis mulle mingid Arnika nimelised terad.
’’Võta 3 tera päevas, hommikul ja õhtul’’, ütles ta
Ja nii ma tegingi.
See oli ka esimene kord elus, kus puutusin kokku homöpaatiaga. Ka Birgita, saatis mind enda homöpaadi Freta Uusküla juurde jutule. Ka Freta andis mulle mingid terad ja kuulas mu hullu suhte loo ära.
’’See kõlab nagu kaassõltuvus. Küsimus on pigem selles, miks sa lubad sellel oma elus olla?’’ -küsis Freta.
Ja ma mõtlesin selle peale, sest kolm kuud tagasi oli mu kogemusnõustajast sõbranna Kaidi öelnud mulle sama lause. Seejärel, Kaidi saatis mind enda õppejõu juurde kohtumisele, kes tegi mulle testi. Ja mulle saigi selgeks, et ma olen kaassõltlane. Kogu oma elu, olin ma enesele teadmata kaasas kandnud lapsepõlves tekkinud traumat, mis kaassõltuvuse põhjustas.
Aga ma ei osanudki Fretale muud vastata, kui rääkida ainult oma lapsepõlvest ja suhtest emaga. Kuidas ema ja mu lapse isa saavad omavahal paremini läbi kui mina nendega ja kuidas ma ei saagi tegelikult üldse enam mitte midagi aru, mis toimub.
’’Olgu mis on, aga ma ei taha oma lapsele sellist elu. Ma ei taha teda traumeerida oma teadmatusega, ma pean terveks saama, et meil oleks oma tütrega hea suhe.’’ ütlesin ma ja lahkusin oma teradega Freta juurest kergendatuna.
Järgmisel päeval tühistas refleksioloog minuga aja, kuna oli Covid-19 lähikontaktne. Sellest ei olnud midagi, sest mu kallis Doula Gertrud tol ajal õppiva Doula Liisrebecca kaudu määras mulle uue aja hoopis nõelravisse HM terapeudi Kai Adrikorni juurde ’’Ruum 108 +1’’
Kaile käe andmine uksel oli juba nii soe ja hoitud kogemus. Ta naeratus, leebus ja õrnus lõid mind pahviks. Ma usaldasin teda esimest silmapilgust. Ta pani mulle mõned nõelad jalgadele ja üks punkt põlve juures oli mingi uskumatult valus punkt, mida torgates avanes täielikult mu hinge põhi: ma kukkusin nutma. Kõik emotsioonid valgusid minust nende pisaratega välja. Isegi praegu sellele mõeldes ja seda kirjutades, on mul pisarad silmis. Nüüd küll rõõmupisarad, sest nüüd tagantjärele, ma tean, et see oli mulle kergendus.
’’Kõik saab korda. Usalda. Kõik on nüüd hästi.’’ kordas Kai mulle oma ilusa armastava ema pilguga.
Sealt lahkudes tundsin ma ennast kümme kilo kergemana ja kindlamana kui kunagi varem.
’’Ma annan endast kõik, et see kodusünnitus ära teha’’, mõtlesin ma endamisi
Hirm ju tegelikult ei olnud ainult haigla sünnituse ära hoidmise ees, vaid ka sünnituse enda ees. Ma olin küll kõik Ingrid Käoküla sünnituse loengud läbi kuulanud, aga ma ei teadnud ju ikkagi mis mind ees ootas. Hirm oli suur igate-pidi, aga tagasi teed ei olnud. Sellises olukorras ei saa lihtsalt alla anda, tuleb ainult minna edasi! Laps tuleb ju välja nii või naa!
Kuidas teisiti ma oleks saanudki? Kui mu ümber oli tegelikult selline tugivõrgustik, et ma ise ka ei teadnud, kust uksest ja aknast need haldjad mu juurde sisse lendasid. Kõik naised ja emad, hoidsid mind nii, nagu mind pole eales hoitud.
Kai juurest läksin ma otse Toompeale Vene Õigeusu kirikusse ja istusin Püha Maarja juurde maha ja palusin, et ta aitaks mul sünnitada. Ma palusin oma last, et ta sünniks. Ma palusin jumalat, et ta näeks ja mõistaks, et ma ei vaja enam lisa kannatusi. Ma nutsin ja palusin. Palvetasin ja mõtlesin.
Üks onukene käis seal ringi ja nägi mind üsna hapras seisus, õige pea tõi ta mulle pudeli vett ja ütles vene keeles: ’’Kui läheb sünnitusel raskeks, joo seda. See on pühavesi. See aitab sind’’
Ja sealt ma läksin jälle oma Lasnamäe pesasse. Õhtul läksime jälle Sirellaga Kadrioru parki jalutama ja õhtul pani Sirella kodusünnituse vanni valmis. Kätte oli juba jõudnud kolmapäeva õhtu, 23. veebruar. 2022. a. Tuhud olid 20-10 minutiliste vahedega, imelikud, ebaregulaarsed ja arusaamatud.
24. veebruaril, Neljapäeva hommikul ärkasin ma kandilise kõhuga. Tunne oli imelik. Hirm oli rõõmu ja ärevusega segamini. Mul oli ju missioon. See oli nagu Brasiilia Jiujitsu EL meistrivõistluste kaalujõudmise ettevalmistus. Ainult 6 päeva asemel oli mul 5 päeva ja kaalu asemel, pidin sünnitama hakama enne (kui meditsiinilistel põhjustel haiglas sünnituse) esilekutsumist. Klassikaline Kertu, kes tõmbab selliseid olukordi ligi ja üritab neid siis viimasel minutil hambad ristis lahendada.
Helistasin Doulale ja väitsin üsna kindlalt, et nüüd on sünnitus. Tuhude järgi aga ei olnud.
’’Sa pead puhkama ja koguma ennast, ära üle pinguta. Kui sünnitus algab, sa ei jõua sünnitada. Puhka’’ –ütles ta mulle ja selle järgselt saatis mulle lisa-ingli appi. Gertrud saatis mulle lisainglina appi imelise noor-doula Liisrebecca, kes oli sel ajal veel Doula koolis praktikal. Liisrebecca oli ise tol ajal +30 nädalat rase , aga erinevalt minust oli ta särasilmne ja hästi hoitud naine. Nii särasilmne oli teine, et käis ja toetas teisigi naisi oma raseduse ajal suurema hea meelega. Ta veetis minuga terve päeva ja soovis praktikandina mind väga toetada. Ta sai minu peal igasuguseid avamis-harjutusi ja venitusi praktiseerida. Ja no ma olin ikka paras pähkel ka praktikaks: ma olin paras psühholoogi kabineti rase, kogu oma haleduse, mure ja valuga.
Aga ta sai minuga imehäst hakkama. Järjekordne soe ja armastav pai teiselt naiselt. Õhtu lõppedes, lasime sünnitus basseini täis vett ja ma lasin tal koju minna. Ma jäin ise enne magama minemist kuuma vanni.
Ja oh üllatust, mis mu magamisest küll sai..
SÜNNITUS
00:30 ärkasin ma röökides valude peale üles, mul oli nii valus, et ma oksendasin ja valutasin korda mööda. Tuhud olid ikka 7-9 minutiliste vahedega, parimal juhul tuli mõni 5 minutiline vahe 1 minutilisele tuhule. Ma vedasin välja 3:30’neni ja siis saatsin Doulale sõnumi ’’ma suren kohe ära’’
Ja juba neljaks oli Doula kohal oma nõu ja jõuga, valmistamas ette vanni ja rahustamas mind maha, et see pole veel see, kuna tuhud ei ole jõudnud 2-3 minutiliste vahedeni. Tuhude vahelised pausid olid nagu kergendavad puhkused, kus ma sain tunnetada ja mõtestada endale lahti, et see ongi toimumas. See ongi minu lapse sünnitus, siin ja praegu, nii ja nüüd.
Need tuhud ei jõudnuki 2-3 minutiliste vahedeni. Tagantjärele vaadates teame, et mul oli hüper turbo avanemine, mis läks pressidele üle enne kui kumbki meist aru sai, mis mu kehaga toimumas oli.
Sünnitus-press on midagi hullu. Proovi siis teooria järgi rahulikuks jääda ja ’’Loomuliku sünnituse teejuhi’’ raamatu järgi orgasmilist sünnitust kogeda. No ei suutnud mina! Ilma valuvaigistita, naturaalselt ja hõimunaise moodi, sünnitasin ma nii kuis jaksasin.
Põrgusse kogu see Lasnamäe Raadiku 15-kordne maja, kus ma röökisin valudest üle terve maja. Ise kirjeldaksin oma sünnitust nagu metslase poegimist. Iga tuhu oli minu jaoks täiesti uus tundmatu valulävi, ma ei osanud sellega toime tulla muud moodi, kui hõimunaise kombel oiatada. Ma oleks kohe kindlasti pidanud seda, kuskil metsas eramajas tegema, mitte Lasnamäel. Õnneks ma ei ela seal enam ja ükski naaber ei julgenud sünnituse ajal ukse taha ka tulla, ju siis tegelikult polnudki nii hull. Mu mälupilt on lihtsalt palju hullem. Samas paljud teist teavad mind isiklikult, et ma olen selline tegija tänava-tüdruk. Kus mujal ma oleks pidanud ikka sünnitama, kui mitte Lasnamäe ’bosside’ rajoonis?
Ju siis ikkagi kõik pidi nii olema ja minema.
Gertrud tegi minuga imelist tööd, ta oli nii hooliv, leebe, õrn, tähelepanelik, kannatlik ja kohal, et ma ei kujutakski ette, mis minust oleks üldse ilma temata saanud. Ta valmistas ette terve toa sünnituseks, seadis valmis mõnusa sumeda valguse himaalaja soolalambiga, meenutas mulle hingamist ja rahustas mind, kõigele lisaks leidis ta mu vinüülikastist Mari Kalkuni vinüüli ja lõi selle imeilusa muusika saatel unustamatu sünnituse miljöö. Vahel siiani kui kuulan sellelt plaadilt ’’Süda tuksub’’, siis avab see täielikult mu pisarajoad, just sellest ilust, mis selle lauluga nüüd kaasneb.
Mäletan veel ükskikuid hetki presside vahel, kui plaadilt kõlas lauseid nagu ’’tulen su juurde’’ ’’läbi meretee me läheme’’ ’’läbi murede’’ ’’kannan sind kaasas’’ See plaat sobis sellesse hetke mind väestama ideaalselt. Aitäh Mari, selle imelise loome eest! https://www.youtube.com/watch?v=oDyHXWWMxEI
Siiri jõudis ka ilusti presside ajaks kohale ja ega ei läinudki palju aega mööda, kui ta paar korda ütles mulle: ’’Kertu kallis, nii vähe on jäänud, pea juba paistab.Sa suudad seda! Pressi nüüd!’’
Ja voila 7:45 sündis minu väike Säde, ilunumbritega 4kg ja 54cm. Kaitstud kolme neljaga, sain ma pisikese kohe enda rinnale ja sinna ta ka jäi mitmeks tulevaseks nädalaks. Nahk naha vastas, tutvusime teineteisega nagu hõimunaisele oma vatsündinuga kombeks.
Hetk peale sündi mõne sisemise rebendiga lebasin seal diivani, laps nabanööriga rinnal, ilus ja terve tissi otsas, kui Siiri tegi mulle iluõmblusi ja ütles: ’’Sa oled võimas ja õnnesärgis sündinud naine. Sul oli homseks ITK’s esile kutsumise aeg pandud’’
Lõppsõna
Vahel siiamaani kogu sellele kogemusele mõtlemine toob mulle rõõmupisara silma. Ma ise kirjeldaks oma sünnitust, kui oma isiku surma ja spirituaalsuse sündi. Ma olen küll arenenud ja uurinud ja puurinud oma sisekaemust ja teraapiaid avastanud ja värki-särki kogenud… – aga no see sünnitus, oli ikka midagi seletamatut. Ma sain kontakti oma väega. Ma sain selle, mida tahtsin: eduka ürgse sünnikogemuse. Läbi kogu kaasneva jama ja kõikide takistuste ning ilma igasuguse kindluseta. Mu tütreke sündis just sellisena nagu ta pidi: terve, ilusa ja tugevana. Mis kõige ilusam, kolme väeka ja imeilusa naise keskel.
Vaatamata kõikide teiste, tuttavate ja sugulaste paranoiadele ja sittade kogemuste projekteerimisele, ei olnud minu sünnitus selline nagu teistel. Ja sellest loost võiks nii palju õppida, et jää alati endale kindlaks. Kui miski on hapu, siis miski on päriselt hapu. Ja kui sa oled otsustanud midagi, siis ära kahtle selles ja ära lase mitte kunagi hirmul oma teadvust üle võtta. Sa oled palju võimsam, kui sa usud.
Ja tänu tervele sellele olustikule sai jälle kinnitust see, kui oluline on tervislik toitumine, õige mõtlemine, hingamine ja liikumine. Kui ka kõik need asjad oleksid mul paigast ära olnud, oleks see lõpp olnud kes teab milline. Päeva lõpuks on oma loodud pere ja sõbrad kõige suurem aare, mida üks inimene võib omada. Ärge kunagi unustage ega alahinnake seda.
Aitäh teile kõigile, kes te olite selles loos. Te mängisite väga olulist rolli ja nagu ma juba ennist ütlesin, ei unusta ma seda, mitte kunagi! Kirjutan siia alla teile ka mõned kontaktid, lingid, instagrammi kontod ja raamatud, mis ja kes aitasid mind sellest kõigest läbi vedada. Hoidkem alati kokku naised ja andkem edasi seda armastuse väge, mis meis pulbitseb.
ME OLEME VÕIMSAD JA KOOS SUUDAME KÕIGEST LÄBI TULLA!
Instagrammid:
@ammaemand_ (ITK ämmaemand Merili Kruminš)
@imelineootusdoula (Minu pisikese Säde sünni Doula Gertrud Treumund)
@liisrebecca (Doula)
@doulafreta (Homöpaatia ja Doula Freta)
@shebirths (palju realistlike pilte kodusünnitustelt lugudega)
Leheküljed:
www.rasedus.ee/nõustajad/ (Otsi Kristi Kuura)
www.synnitusabi.ee (Kodusünnituse ämmaemand Siiri Ennika ja juhend)
www.stayhappening.com/e/lihtsalt-hiina-meditsiinist-E2ISTM1L83R (HM nõelravi terapeut Kai Adrikorn)
Raamatud:
’’Teekond soovitud armastuseni’’ Harville Hendrix
’’Miks ta seda teeb’’ Lundy Bancroft
’’Naised, kes armastavad liiga palju’’ Robin Norwood
’’Lapsepõlve mõjud’’ Martti Paloheimo
’’Loomuliku sünnituse teejuht’’ Ina May Gaskin
’’Beebilausuja saladused väikelaste vanematele’’ Tracy Hogg & Melinda Blau
’’Nutt ja jonnihood: Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla’’ Aletha J. Solter
’’Viie elemendi õpetusel põhinev toitumine emale ja lapsele’’ Barbara Temelie & Beatrice Trebuth
No responses yet