Täna 28 aastasena, kaks koera ja kaks kassi hiljem saan ma öelda lõpuks, et ma olen EMA!
See rõõm mis mind ema rolliga valdab, on võimas! Ma olen seda nii kaua oodanud. Ma olen seda nii kaua ka kartnud. Olgem ausad need jutud mis ringi tiirlevad emaks saamise kohta, ei ole normaalsed ega julgusta ühtki naist emaks saama. Küll räägitakse sellest, kuidas keegi ülekaalu läks ja kuidas kellegi elu sai läbi lapse saamisega. Sellepärast sooviksingi teile kirjutada lähemalt oma rasedusest ja emadusest mitte Sinu Mentorina, vaid tüdrukuna, kellest sai naine.
Hoidke nüüd piip ja prillid, sest see saab pikk, kahe osaline ja üsna täpne postitus olema, alates kahest triibust kuni kodusünnitusel lapse rinnale saamiseni. Eelkõige tahan jagada oma sünnilugu naistega, kes tunnevad hirmu raseduse või sünnituse ees. See lugu peaks teid väestama ja julgustama. Kõigele lisaks võiks see lugu panna teid märkama ja hindama seda, mis teil juba olemas on. Kui te arvate et lõpp on käes, siis tegelikult see pole isegi veel algus..
RASEDUS
Kõik algas 21.mail 2021. a kui endise kallimaga tehtud rasedustest osutus positiivseks. Me ootasime neid triipe ja olime neid nähes ülimalt õnnelikud. Otsustasime mehega, et ei postita rasedusest sotsiaalmeediasse (vähemalt nii kaua kui suudame). Peamiselt tegime selle otsuse, arvates, et paljudel naistel ei ole võimalik rasestuda, kui paljud on olnud silmitsi raseduse katkemisega ja kui paljud inimesed soovivad lihtsalt halba. Ja suutsime kenasti, sest alles 24.detsembril 2021. a tegime oma esimese postituse. See tuli vast üllatusena kõigile, kes veidi kaugemalt mu elul silma peal on hoidnud!
Kuna rasedus sai avastatud suve alguses, siis terve esimene trimester möödus aktiivselt. Sinu Deli sai kolm esimest cateringi tehtud, mu kallim laskus põlvele mu sõprade ja sugulaste ees, et mind naiseks paluda- ja ma vastasin jah!, mu kass tõi esimese pesakonna ilmale ja ma pidin selle tagajärjega tegelema ja kõikidele neljale kiisule uued kodud leidma ning üsna palju sai käidud Eestis seiklemas. Ma olin ikka nagu mina ise, asekeldasin ringi ja mõtlesin uusi asju, mida edasi teha.
Ei, ma ei oksendanud iga hommik ja mu jalad ei olnud paistes terve raseduse. Vast ainult esimese trimestri lõpus, kui keha kohanes rasedusega, toimusid mingid muutused kehas. Nimelt, ei saanud ma hommikusööki söömata enam jätta, sest sellele järgnes peavalu ja paha enesetunne. Päevadel, mil kõndisin palju, läksid jalad pahkluudest paiste ja hüppeliigesed muutusid väga valulikuks. Just nagu oleks ära väänanud. Kui aga järgmisel päeval vähendasin koormust, kadus ka ebamugavus jalgades.
Toitumine nagu mul ikka oli samasugune: kohalik, lihtne, mahe ja hooajaline. Ma sõin loomseid valke ja oh my god kuidas mul isutas koguaeg kalamarja järgi. Ma oleks võinud reaalselt iga päev kaaviari süüa, kui oleks vaid rahakott lubanud!
Esimene trimester oli emotsionaalselt vast kõige pöörasem. Seda elevust ja muutusi kehas oli kõige rohkem. Üsna tihti olin ma ka täielik laip, ma ei jõudnud lihtsalt püsti end ajada. Ja hormoonide poolest olin ma mehele täielik hull valmis. Ma ei uskunud mitte ühtegi sõna mida ta rääkis ning nokkisin ja tänitasin mingeid suvalisi teemasid nii kaua, et too pidi kodust ära jooksma. Ma olin nii pöörane, et ma ajasin oma meest hulluks. Rasedus on vast kõige suurem proovikivi suhtele.
Terve teine trimester oli raseda vaate vinklist imeline: hormoonid rahunesid ja enesetunne oli hea. Ma õitsesin naisena ja esimest korda elus tundsin naiselikkust voolamas minust välja. Kõigele lisaks ma olin mega erutunud ja ma oleks võinud mitu korda päevas või lausa terve päev seksida. Ma nägin väga erootilisi unenägusid ja isegi kui mingid kohad meie igapäevases suhtes ajasid endast välja, siis mu seksuaalenergia oli nii võimas, et seda ei varjutanud mitte üks manipulatsioon, ega lugupidamatus.
Meie suhe kui selline, võttis raseduse ajal üldse väga karmi suuna. Raseduse ajal mõistsin tegelikult, et inimene kellega ma olen kihlatud, ei ole sugugi see inimene, kellega ma soovin oma elu lõpuni koos veeta. Meie puhul oli juba suureks takistuseks elustiili ja väärtushinnangute olulised erinevused. Isegi poliitilised maailmavaated olid niivõrd erinevates äärmustes, et pigem me ei vestelnud neil teemadel. Tegelikult kokku hakates, me isegi ei tundnud üksteist. Meil olid mõlemal parajad illusioonid üksteise suhtes ja meie ühise suhte kohta.
Küll ma proovisin ise teraapiat ja paariteraapiat ja teda saada teraapiasse, aga see tegi asju ainult hullemaks.
Raseduse kolmandal trimestril oli enesetunne jälle nagu Ameerika mäed. Lisaks kogu elu stressile möllasid mu hormoonid täie sajaga. Ma nutsin, ma karjusin, ma rõõmustasin, ma isegi lõhkusin asju ja virutasin ühe antiikkiiktooli kipsiseina puruks, sest ma olin nii endast väljas järjekordse kakluse järgselt.
Kõige hullem kolmanda trimestri ja ehk ka kogu raseduse juures oli raskus, mis hakkas mulle puusanärvile suruma. Mul reaalselt võis kohati jalg alt ära kaduda sellest närvivalust, mida kõhu raskus mulle osutas. Õnneks olen läbinud kinesioteipimise koolituse EJTL poolt ja nendest teipidest oli üsna palju abi nädalateks, et toestada kõhtu ja sellega kaasnevat raskust.
Ma olin väsinud, ma olin õnnetu, mures, üksik ja ma liikusin, nutsin ja mõtlesin koguaeg, kuidas ja mis edasi. Terve see oli mu peas koguaeg selline ärevus ja virr-varr. Ma ise ka ei saanud aru, kas see peabki nii olema või ma olen lihtsalt paras hulluke oma korraliku hormooni setiga. Tagatipuks sain veel Covid-19 38. rasedus nädalal. Nii veider ei ole ükski haigus varem olnud kui see oli. 37.1-37.3 palavik, inetu nohu, röga ja imelik tühi köha. Õnneks see läks üle kolme päevaga.
Kes teab, võibolla see kõik oligi normaalne reaktsioon kõigele, mis tegelikult toimus.
Kolmanda trimesteri alguseks, 2021 sügise lõpus oli juba üsna selge, et tegelikult endise kihlatu näol pole mul Eestis tegelikult mitte mingisugust kindlust, tugivõrgustiku ega ka toimetulemiseks vaja minevat raha. Selleks ajaks oli juba üsna selge, et see suhe ei saa kunagi olema normaalne ja armastav paarisuhe, veel vähem tervislik ja terviklik peremudel. Samas polnud ka enam mitte mingit tagasiteed ega ka mõtet oleks-poleks mõtteid veeretada, kuigi just nii ma tegingi, päevast päeva.
Kogu raseduse jooksul ma oksendasin kaks korda. Mõlemad korrad juhtusid hommikutel, kus oli kiire kuskile ja ma polnud söönud. Ma oksendasin lihtsalt sappi. Jala tursed kadusid ka teiseks trimestriks ning kui välja jätta lihtsalt hormonaalne hullus, siis pole rasedus üldse paha aeg. Kui mu olustik oleks olnud natuke rohkem toetavam, oleksin ma reaalselt säranud terve rasedus ja kes teab, ehk oleksin minagi saanud oma lapsele baby showeri gender reveali peo korraldada. Oleks poleks eks?
Kodusünnituseks Eesti
Esimesel trimestril otsustasime kohe, et ma sooviksin kodusünnitust. See tuli tegelikult jumala huupi kuskil vestluse käigus üles ja ma armusin sellesse ideesse koheselt! Kuna ma olen alternatiivmeditsiini pooldaja ja kogu mõte haiglatest ja seal leiduvatest eredatest lampidest, ajas mulle lihtsalt hirmu nahka. Selleks olime koos otsustanud Eesti kolida. Kodusünnitus maksab Eestis kaks korda vähem, kui Soomes ning vahemaad haiglatest on ka palju lühemad, kui seda on Soomes. Algusest peale üldse, sai kõik see kodusünnitus, planeerimine ja reaalsus võimalikuks ainult tänu palgatud `*doula Gertrud Treumundile. Ma ju ei teadnud üldse, kuidas ja mis moodi seda asja ajada või kust üldse personali selleks leida. Küll aga teadsin, et Gertrud teab kõike kodusünnitusega seonduvast!
Kodusünnituseks on esma oluline palgata kodusünnituse ämmaemand, kelleks oli mul Siiri Ennika. Järjekordne imeline, soe, armastav, lahke, leebe ja üks jumala ilus naine.Tema oli teine ingel, kes tegi selle kõik võimalikuks. Ta andis mulle paberid mis ma pidin täitma ja allkirjastama ning paberid mis ma pidin ITK naistekliiniku ämmaemandale viima. Niiet mul ei olnud ainult üks ämmaemand, vaid kaks. Tegelikult isegi kolm, sest Soomes oli ka alguses, aga see selleks.
Selleks et kodusünnitust üldse saaks valida, tuleb teha leping ämmaemandaga, kellel on luba kodusünnitusi läbi viia ja saada temalt saatekiri ämmaemanda juurde naistekliinikus, kes siis kontrollib vaja minevatel lapse arenguperioodidel raseduse kulgu. Ideaalis muud ei olegi vaja: kodu/kohta sünnitamiseks, mis asub lähemal kui 35km lähimast haiglast ja kodusünnituse ämmaemandat. Doula on luksus, mida võib endale lubada, aga ei ole kohustuslik. Minul oli ämmaemandale lisaks Doula, sest tundsin juba eos, et pean palkama endale tugiisiku ja jumal tänatud selle eest. Tema väestas mind meie kohtumistel oma nõu ja jõuga, valmistas mind ette kirjanduse, teadmiste ja kõnedega sünnituseks ning aitas mul leida kodusünnituse vanni. Kusjuures ka vann ei ole kohustuslik, ega vajalik, aga ma soovisin ilmtingimata vanni oma sünnituseks.
*Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mittemeditsiiniline professionaal, kes nõustab ja tõetab nii raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgsel ajal. (www.doula.ee kodulehelt)
Ajutise lahendusena saime hea hinnaga Lasnamäele korteri septembrist kevadeni (aprilli lõpuni). See asukoht oli ka sünnitamiseks hea, sest ITK’ni oli 12 minuti autosõit, kui peaks vaja minema. Plaan oli, et lõpetada Kehras mu vanavanaema krundil vana saunamaja remont, et lapse sünni järgselt oma uude minimajja sisse kolida.
’’Meie pere’’ algkoosseis
Mõte oli iseenesest ideaalne, sest selle sammuga oleksime saanud finantsvabaduseni sammukese veelgi lähemale. Üsna palju tööd sai mehel ka tehtud seal Kehras: seinad ja põrandad sai sirgeks, vannitoa seinad püsti, uued laelaagid ja kipsid teise korruse põrandale, aga sinna paikka see jäi. Enamasti jäi asi just raha taha, kuna ta ei teinud Eestis mitte midagi, et raha teenida ja siis oli vihane minu peale, et me olime Eestis.
Hilissügisel tuli aga välja, et tegelikult see mees ei soovi meiega Kehrasse kolida. Mehel oli raha kokaiini, suitsu ja telefoni hasartmängudeks, aga raha ei olnud et osta koeratoitu. Teadmatu oli ka see, kuhu me üldse kevadel kahe kuuse beebiga kolime ja kas kolime üldse me kolmekesi või me kahekesi? Tema juurde Soome, ma enam kolida ei soovinud.
Kõigele lisaks oli ka Soomes mu kodus remont, mis lihtsalt seisis. Sinna lõi mu kangelaslik lapse isa kuvalda vannitoa seina 2021 jaanuaris ja sinna paikka ka see jäi igasuguste vabanduste ja rahamurede tõttu. Seetõttu ei olnud minu Soome kodus wc ja vannituba ning ilma selleta, tootis see kinnisvara mulle lihtsalt miinust.
Suhtealaselt ja majanduslikult valitses paras kaos, kuidas ja kuhu edasi, ma ei tea. Oluliselt raskendav asjaolu oli veel see, et mul oli neli looma ja nulli lähedane sissetulek. Hea kui mõni inimene kahe kuu jooksul mõne Sinu Deli käsitöö öko. moosi ostsis. Juhhei! ( https://sinumentor.ee/pood/ )
Ma olen ise nüüd mõelnud, et võibolla see kõik negatiivne, mis toimus meie suhtes, oli võimalik seetõttu, et minus sügaval peidus olid tervendamata traumad lapsepõlvest. Minu vanemad (ema ja kasuisa) omavahelises suhtes röökisid, kaklesid, peksid ja viskasid kodust välja. Minu suhe lapse isaga oli nagu duubel kaks sellele samale jamale, ainult et mina olin nüüd pearollis, mitte kaassõitja. Ja antud rollis olin mina rase, esimest korda elus. Sisimas ma nii soovisin, et see oleks olnud ilus ja õitsev aeg, kus mees õhtul hellalt musitab mu kõhtu ja hoiab mind hellalt.
Kogu see hormonaalne raseduse möll tõi kõik tervendamata kohad minus esile. Muidugi aitas sellele ka kaasa reguleerimata närvisüsteemiga mees, aga ma ei saaks täna isegi midagi halba selle kohta öelda, sest terve see olustik aitas mul sellest kõigest sotti saada ja see koht endas tervendada.
Nendel hetkedel, mil ma vajasin emotsionaalset ja finantsilist tuge kõige enam, ei saanud ma seda absoluutselt. Umbes vaata ise oma kõhuga, kuidas hakkama saad või kust üldse midagi saad.
Ja nii ma käisingi surusin oma Sinu Mentori teenuseid, tegin 30. nädalat rasedana klientidele massaaži ja Hc Gymis personaaltreeninguid. Ma ei võtnud kordagi ohvri rolli ja lihtsalt tegin, mis pidin. Ainult kliendid olid üsna segaduses, et miks ma seda teen ja kas mul raske pole. Oli küll ja ma isegi haigutasin mõndades trennides, aga ma ei saanud midagi sinna parata. Üks klient isegi 35. nädala pealt tühistas ära massaaži, sest ütles, et tal oleks väga ebamugav nii lõpp raseda massööriga lõdvestuda. Et mina peaks hoopis massaaži saama. Aga selleks hetkeks olid majanduslikud asjad väga halvad.
Ma pidin emalt isegi laenu võtma, et endale rasedus vitamiine osta. Iga müüdud teenus oli kui jumala õnnistus, sest sellega sain jälle paar nädalat elus edasi, kassidele, endale ja koertele süüa. Mees oli lihtsalt depressioonis ja süüdistas mind selles olukorras. Minu pärast me üldse oleme sellises sitas, et mina tahtsin ju Eesti tulla. Tema oskab raha teenida ainult Soomes ja lasku ma tal Soome minna. Ta ei pea mul kätt hoidma ja koeri jalutama seal Lasnamäel. Need kõik väljaütlemised olid tema tõed.
Läbi nende lausete ma mõistsin, et kui ma pean tema last oodates kerjama temalt absoluutset miinimumi ja seda ka veel saamata, siis ei saa see tulevik temaga helge olema ja ma kordan oma lapsele enda lapsepõlve.
Terve see suhe oli üldse esimest kohtumisest ja kokku hakkamisest saadik paras Sturm de Liebe. Tegelikult selles reaalsuses ja oma tolle aegses teadvuses oleksin ma pidanud lihtsalt oma kirest ja emotsioonidest läbi vaatama. Vähemalt üks kordki oma elus mõistust kuulama ja ennetama sellist all in suhet. Samas ei saa ma ka öelda, et kahetsen midagi, aga sellest täpsemalt kunagi hiljem.
Seda kõike oli lihtsalt liiga palju ühele rasedale ja ma soovin südamest, et mitte keegi sellist asja ei peaks elus ise üksi läbi elama. Mu ema isegi süüdistas mind kõiges ja võttis mu mehe poole. Mind reaalselt tembeldati hulluks, kahe ainukese inimese poolt keda ma kogu südamest armastasin ja usaldasin.
Naised olgu hoitud ja poputatud rasedatena, isegi kui nood tujukad nähvitsad on. See on väga habras aeg ja ükski lapsuke ei peaks arenema sellises närvipinges. Ma ei olnud mitte ainult mures oma olukorra üle vaid ka beebikese, kes mu kõhus oli kogu selle närvi sasipuntra ajal arenemas. Küll aga rahustasin ennast Doula öeldud kuldsete sõnadega: ’’Laps teab oma ema kõhus, kui ta peab ennast ise hoidma ja emale abiks olema.’’
See lause toetas mind terve raseduse aeg.
Enne kodusünnitust
Meil oli planeeritud kodusünnitus Eestis tähtajaga Soomest ehk 22 veebruaril 2022. a.
Eestis on teine sünnitähtaja arvestus kui Soomes ehk esimese trimestri UH mõõtude järgi.
Probleem seisnes selles, et kui 22. veebruaril täitus Soome arvestuse järgi mu 40. raseduse nädal, siis Eestis arvestati see juba 41. nädalaks. Seaduse järgi EI TOHI alates 42. nädalast kodusünnitust läbi viia, sest kaasnevad riskid on palju suuremad. See tähendab, et kui 41. nädala lõpuks ei ole sünnitanud, siis jääb kodusünnitus ära.
Minu jaoks oleks see üle tähtaja minek tähendanud kuskil lisa 2000 euro suurust arvet ja kes teab mis esilekutsumisega sünnitust. Igastahes oli Eestis sünnitähtajaks määratud ja kivisse raiutud 14. veebruar. 2022. a sünnitähtajaks ehk nädal aega varem planeeritust.
Arvestades kogu seda stressi ja valu mis minu sees oli, ei aidanud see fakt üldse kaasa. Sünnituseelsed nädalad olid stressirohked. Muule lisaks, ei olnud mul Eestis ravikindlustust ega Euroopa ravikaarti, mis lisas aina pingeid juurde. Kaks nädalat enne eeldatavat sünnitusaega hakkas kodune elu veelgi halvemaks minema. Nädal enne sünnitust oli olukord niii hulluks läinud, et ma pidin paluma lapse isal kodust lahkuda, sest temast ei olnud mitte mingit tolku. Pigem vastupidi, ta ajas mind oma ükskõiksuse ja ülbusega hulluks. Nii ma jäin üksi Lasnamäe Raadiku tänava korterisse lõpprasedana oma kahe Cane Corso ja kahe kassiga, rahatu ja teadmatuna, mis edasi saab.
Kuna juba raseduse alguses mu kõhutunne ei usaldanud lapse isa rahadega, võtsin Doulaga kõige väiksema kohtumistega paketi. Nii palju kui teda mulle olemas oli, teadsin, et kui sünnitus algab, siis vähemalt keegigi on minuga. Gertrud julgustas mind ja vastas alati mu kõnedele. Ta oli väga vastutulev ka maksetega, sest ta teadis mis olukorras ma olin ja ei tahtnud mulle lisa stressi põhjustada.
ITK ämmaemand Merilin Kruminš oli minu riikliku süsteemi järelvaleve ämmaemand. Tema vaatas koguaeg, et rasedusega oleks kõik kenasti ja et kas ma olen üldse kodusünnituseks suuteline. Ka tema täheldas, et millegi pärast olid mul kõik visiitide ja uuringute arved koguaeg maksmata ja üle tähtaja. Õnneks sain need siiski lõpuks makstud. Viimastel visiitidel ma varisesin ämmaemanda juures vaimselt kokku, kui ta küsis ’’Kertu, kas sa oled sünnituseks valmis ja kas sul on tugivõrgustik olemas?’’
’’Ei ole’’, vastasin ma ja kukkusin nutma.
Me rääkisime pisut ja ma nägin ta silmades kui kahju tal minust oli. Mul oli hale näha, kui hale ma olin kellegi teise silmade ees. Seejärel aitas ta mul igaks juhuks teha kiirkorras EL ravikindlustuse kaardi teha ja määras mulle raseduskriisi pilootprogrammi vahendusel terapeudi nimega Kristi Kuura. Me kohtusime Kristiga nii palju kui võimalik ja temaga rääkimine aitas mind reaalselt mustast august välja. Meie kohtumised jätkusid ka peale pisikese sündi. Turvahäll näpus käisin ma tema juures ikka edasi 2022. a juunini.
Kuidas üldse terve sünnitus läks kirjutan edasi juba järgmises osas.
No responses yet