„Kui räägid endaga hästi ja ütled endale, et armastad ennast, hakkavad juhtuma imelised asjad.“ – Louise Hay
Olen seda mõtet nüüd juba aasta aega praktiseerinud ja võin käsi südamel öelda – imelised asjad on tõesti juhtuma hakanud.
Tagasivaade nooruspõlve
Mida sa teeksid ja tunneksid koolilapsena, kui ühel teisipäeva hommikul on sul kael paigast ära, jube kange ja tundub, et midagi on väga valesti, aga vanem ütleb selle peale: „Ära aja paska, kao kooli.“ Ning kooli jõudes saadetakse sind hoopis EMOsse ja avastatakse, et näe – ei ajanudki paska, kaeladisk oligi kõhrede vahelt välja tulnud?
Või mida sa teeksid siis, kui tuled koju pisarates ja ütled, et sa ei taha enam elada, sest sul pole sõpru ja sind koolis mõnitatakse, aga vastuseks saad lihtsalt seljale patsutuse ja sõnad: „Oled suur tüdruk, saad hakkama, ära virise.“
Tagantjärele tarkus ütleb, et lapsena ei teegi sa nende tunnetega muud, kui kasvatad endale ajapikku paksu naha. Lõpuks lõpetad virisemise, abi palumise ja isegi igasuguse armastuse või hoolivuse ootamise kelleltki.
Peegel ja Louise Hay
Täna, 31-aastasena, vaatasin hommikul peeglisse ja laususin endale taas Louise Hay kuldsed meenutused: „Ma armastan sind. Sa oled suurepärane. Sa oled tore.“ Ja tundsin, justkui oleksin taas 13-aastane. See oli aeg, kui ma esimest korda selliseid mantrad endale ütlema hakkasin – toona veel üsna teadmatult, kuskilt internetist loetuna.
Juba siis, sügaval minu sees, oli mingi kõrgem teadmine ja usk, et kuskil on tarkus, mida ma ei oska veel seletada, aga mille olemasolu ma tundsin. Esoteerika võib paljudele tunduda „uhhuu“ teemana, kuid enamik ei tegele kunagi oma lapsepõlvetraumade ja sisemise lapse tervendamisega. Minu jaoks on mantrad, tsitaadid, elulooraamatud, edulood ja filosoofiad olnud elu päästvad. Need on hoidnud minus alati usku millessegi suuremasse kui mu hetkerealsus. Tänu sellele usule olen ma jõudnud ka vastusteni ja rahuni – nii enda lapsepõlve kui ka iseendaga.
Kooliaegne sisemine konflikt
Kooliajal olin ma endaga sügavas konfliktis: mind mõnitati, sõpru ei olnud ja kodune elu polnud samuti lihtne. Pidasin end inetuks ja ebaõnnestunuks, justkui oligi see põhjus, miks keegi mind ei tahtnud. Ma ei saanud aru, miks see nii on. Kõikusin pidevalt esineja ja ohvrirolli vahel.
Ma nii väga tahtsin olla nähtud, kuid samal ajal olin õnnetu, et mind ei tahetud kuskile. Tagantjärele näen, et see oligi osa minu teest.
See sisemine väärtusetuse tunne tõi mu ellu ikka ja jälle olukordi ja inimesi, kus mind tegelikult ei hinnatud. Nii kestis see kuni aastani 2021, mil hakkasin neid mosaiigitükke kokku liimima ja mõistma, et olen kogu elu toimetanud ülestimuleeritud kesknärvisüsteemiga ning puudusteadvuses.
Tänu sellele tõmbasin oma ellu ka karmilise trauma sideme – oma lapse isa. See suhe lõhkus mind emotsionaalselt nii väikesteks tükkideks, et vahepeal mõtlesin rasedana hüpata Raadiku tänava korteri köögi aknast alla, just nagu mu lapsepõlvesõbranna tegi 15-aastaselt. Kooliaegne sisemine konflikt oli jõudnud minuga raseduse hormoonide haripunkti.
Sel hetkel seisin peegli ees ja küsisin endalt:
Kas sa oled valmis enda sisse vaatama?
Kas see on elu, mida sa oma lapsele tahad?
Kas see on üldse elu, mida sa peaksid elama?
Ja veel sügavamalt:
Kas see on see mees, kellelt su tütar õpib, milline on mees-eeskuju ja armastus, mida sa emana aktsepteerid ja oma lapsele näitad?
Kui mees, kes „nalja viluks“ lööb jalaga perse või saadab sind putsi, jääb mu tütre jaoks eeskujuks, siis mida ta õpib? Ta mõtleks: „See on see, mida mu ema valis. Ju siis see on normaalne.“
Ei. Ütlesin ma.
Ja tänu oma imelistele sõbrannadele võtsin tagasi oma väe ja otsuse, mis oli ümberpöördumatu: ma hakkan armastama iseennast – eelkõige enda ja oma tütre jaoks.
25-aastane mina ja juuste lugu
Lisaks meenub veel aeg enne oma traumasidet, kui olin 25 ja lõikasin oma pikad juuksed maha, et sport – Brasiilia jiu-jitsu – oleks mugavam. Siiani mõtlen, kas see samm oli seotud ainult spordiga või pigem sooviga tekitada reaktsioone ja proovile panna oma enesekindlust.
Olen alati armastanud reaktsioone ja suhtlusdünaamikaid. Mulle paelub tegelikult tänasenigi veel näha, kes inimesed päriselt on ja kuidas nad reageerivad väikestele „tõepommidele“ või ootamatutele mõtetele. Korralik šokk oli kõigile, kui oma 25. sünnipäeval Tallinnas ilmusin peole üleslööduna, ent pikkadest juustest oli saanud väga julge poisipea. See oligi vist plaanitud – aga milleks? Ma ei tea. Ego toimetas, vaim oli kuskil taamal, jälgimas seda robustset toimetamist. Tol ajal toimetasin üldse jõu pealt. Välimine oli ülioluline: kuidas ma teistele paistan, kui tubli ma olen ja kui kaugele olen jõudnud. Sisimas oli aga ikka see soov, et ema mind märkaks ja tunnustaks. Tunnustust ei tulnud ega ole tulnud tänasenigi – ja ma tean, et seda ei tule ka mitte kunagi. See on midagi, millest olen õnneks läbi valu aru saanud. On olemas üks tark ütlus: “People can only meet you as deeply as they’ve met themselves.”
See tähendab, et inimesed saavad olla sinu jaoks olemas ainult sellel tasandil, kuhu nad on ise oma sisemises arengus ja enesearmastuses jõudnud. Kui keegi on kibestunud ja endaga pahuksis, siis ta ei suuda sind kunagi päriselt toetada – ta saab sind vaid alla tõmmata.
Kuigi arvasin 25. aastasena, et armastan ennast, tunnistan nüüd, et ka tol ajal polnud mul enesearmastusega siiski kuigi hästi. Poisipea ei sobinud mulle ja ausalt öeldes ei meeldinud see mulle ka aasta möödudes. Reaktsioonid olid küll tugevad, aga ma tundsin end ebakindlamana kui kunagi varem. Tegelikult polnud probleem niivõrd teiste arvamuses, vaid minu enda suhtumises endasse. Jälle olin ma teinud midagi, millega saboteerisin oma heaolu. Ikka ja jälle ego pealt.
See ego kandus ka sporti – nii palju kui ma lammutasin ja võitsin, ikka ego pealt. Mõistus oli alati välja lülitatud. Ma ei teagi tänaseni, kas kõik 20ndates on sellised või see olin ainult mina oma ATH ja traumaajuga, kes genereeris aastas kolm uut ametit, viis uut hobi ja kakskümmend uut unistust.
Muster, mis kordub
Olen mõistnud, et elu peatükid korduvad seni, kuni me ise otsustame teisiti valida. Kui me enam ei taha sama rada käia, tuleb teha midagi muud. Sitad sõbrad, halvad harjumused, toksilised armusuhted, halb sisekõne, prokrastineerimine, enda pisendamine, taga rääkimine, draama jne – need kõik on mustrid, mis korduvad, kuni me neid katkestame.
„Iga peatükk kordub seni, kuni sa otsustad, et sa ei vali seda enam.“
Näiteks suitsetamisest loobumine. Asi ei ole tegelikult suitsus endas, vaid arusaamises, miks me üldse alustasime. Võib-olla suitsetasid juba meie vanemad ning vastsündinuna tundsime suitsulõhna oma hoolekandjate küljes.
Laps ei tee vahet, kas lõhn on „hea“ või „halb“ – tema jaoks on see seotud turvatundega, sest just selle lõhna saatel oli tema kõrval ema või isa. Nii võis suitsulõhn meie alateadvusse talletuda kui hoolitsuse, läheduse ja turvatunde märk.
See sõltuvus on kehas juuretasandil ning see kordub seni, kuni sa oma tõekspidamise juuretasandil ümber kirjutad. Pole vahet, kas oled 57-aastane mees või 24-aastane noor neiu – see, et „alati on nii olnud“, ei tee sellest osa sinust, kuigi sa seda teistele nii väga tahaksid näidata.
See peatükk kordub seni, kuni sa ise seda valid. See kordub seni, kuni sa pöörad pilgu oma sisemise lapse pealt ära ja ignoreerid tema valu..
Emotsionaalne söömine ja sisemised tühimikud
Sama lugu on emotsionaalse söömisega. Tegelikult ei sööda mitte nälja kustutamiseks, vaid tunnete täitmiseks, millest on jäädud ilma. Toit muutub asenduseks hellusele, turvatundele või tähelepanule. Sama muster on ka anorektikutega, kes hoopis retsivad ja piiravad end toiduga. Igasugune emotsionaalne söömine – või mitte söömine – on otsene viide sisemisele lapsele, kes nutab ja on õppinud oma vajadusi täitma destruktiivsel moel.
Sellisel kujul võivad söömishäired end maskeerida ka „säravaks ja edukaks“ kulturismiks, eriti naisteliigas. Võidetakse tiitleid ja karikaid, postitatakse sotsiaalmeedias edulugusid ja „happy life“ pilte, aga sees valitseb monotoonne tühjus ja karm sisemine kriitik. Sellest ei räägita. Seda varjatakse. Ja ainult need üksikud, kes on spordi lõpetanud, julgevad hiljem ka päriselt rääkida. Ma ei väida, et iga naiskulturistiga on nii, aga tugeva enamusega, kes ei taha endale tunnistada, et lisaks söömishäirele on neil ka minapildi häired. Vaimne tervis ei küsi kehakaalu – kas oled korpulentne, vormis või alakaalus. Sama on ka viljakusega.
Päeva lõpuks on just need kaks kõige olulisemat tervise osa, mida kõige enam peidetakse ja varjatakse – kunstripsmete, pruunistajate, juuksepikenduste, geelküünte ja pooside taha. Ego vs vaim. Sisemine laps, kellele on pööratud selg. Ja ma tean, millest räägin. Olen need etapid ise läbi käinud – meeleheited ja agooniad, võistlused ja hävimised, alanduse ja hiilguse, tõusud ja mõõnad. Ma näen inimesi läbi maskide, sest ma olen ise vana maskide meister.
Kui täiskasvanuna tundsin vajadust liigse tähelepanu järele, rääkis minu sees tegelikult laps, kes oli jäänud ilma oma vanemate tähelepanust. Kui tihti leidsin ennast vestlustes targutamas – jälle toimetas minu sisemine laps, keda ei ole kunagi kuulatud ega tähtsustatud.
Kui mõni naine tundub „liiga litsakas“, võib see olla katse korvata isa armastuse puudust. Kui mõni meist tundub „liiga hooletu“, võib selle taga olla ema hoolivuse nappus. Need mustrid ei teki niisama. Just seepärast ütlevad nii taoistlik yin-yang’i tarkus kui ka budistlik kesktee, et iga äärmus sünnitab vastaspoole äärmuse – ja tõeline eesmärk ei ole pidev rõõm, vaid sisemine rahu ja tasakaal.
Vaata korraks sotsiaalmeedias ringi ja otsi üles need vähesed kontod, kus inimesed on rohkem päriselt inimesed, mitte lihtsalt näivus. Seal näed, et need inimesed ongi kõige ägedamad ja tasakaalukamad – oma reaalsusega, oma tunnetega, oma kurbuse ja rõõmuga, oma lahkuse ja isekusega. Nad on tasakaalus ega vaja välisest heakskiitu. Nad on rahul oma kehaga, võib-olla isegi väikse tselluliidiga. Nad ei ürita sobituda uutesse „boomidesse“, vaid on julgelt oma tões, oma elus, oma rajal.
Vot see on sisemine rikkus minu jaoks. ❤️
Enda vägi
Analüüsides ja tervendades oma sisemist last, jõuame oma tõeni – väikese minani, kes on alati tahtnud olla lihtsalt hoitud ja nähtud. See tee on pikk ja käänuline, kuid see toob esile tõed, oskused ja huvid, mis on mattunud unustuste hõlma. Tee iseenda väeni viib vabanemiseni, mida enam mitte keegi sinult ära võtta ei saa.
Seni, kuni me toimetame teadmatult haavunud lapse mustrite najal, jääme alati vajaka nii oma sisemise rahu kui ka tasakaalu osas. See sisemine tasakaalutus kandub üle meie välimisse tasakaalutusse – meie tegevustesse, suhtesse, unerežiimi jne.
Alles siis, kui tervendame oma sisemise lapse ja anname talle kõik, millest tal on lapsena puudu jäänud, saame hakata elama täiskasvanuna oma väes.
See ei ole lihtne, sest ühiskond ja perekond on pannud meile tohutu hulga ootusi ja uskumusi: ole edukas, loo pere, ära kuku läbi. Need koormad takistavad meid sageli olemast iseendad. Veel vähem annavad need koormad meile aega hingata ja vaadata sisse oma sisemisse maailma. Kuid tuleb teha valik: istumise asemel Instagramis, võiks hakata lahti kiskuma oma lapsepõlve mälestused ja juurdlema selle üle, mis on olnud ja kuidas see on meid kujundanud.
Mida keerulisem või „koledam“ lapsepõlv, seda kindlam on, et täiskasvanuna ei taheta sinna poole vaadata, sellest rääkida ega oma vanematele andestada. Kuid ma julgustan teid seda tegema, sest viha aheldab, armastus vabastab.
Ühiskond, mis soosib ego pealt saavutamist ja tegutsemist, ei saa sinu vaimset teekonda toetada. Kui aga keegi hindab minu nõu või arvamust, ütlen ma: see vaimne teekond, tee iseendani ja elu oma väes on väärt rohkem kui kolm ülikooliharidust, presidendi aumärgid või kellegi välja antud auastmed. Ometi valivad inimesed sageli materiaalse heakskiidu, justkui teiste tunnustus oleks olulisem kui see, mida nad päriselt tahavad.
Ei tohi unustada, et ajad on muutunud. Me ei ela enam Nõukogude Eestis, kus mateeriast ja toidust oli puudus ning kõige kõvem mees oli kolhoosi juht või sõjaväelane. Me elame vabas maailmas, kus igaüks võib teha seda, mida ta julgeb, ja jääda endale kindlaks. Kui me nendest vanadest uskumustest vabaneme, võime tõesti loobuda näiteks panga direktori ametist ja hakata hoopis tegelema inimeste tervendamise või kehatööga – ning see on lugu inimestelt, kellega ma olen kohanud. Tuleb vabaneda aegunud uskumustest ja avada end kõikvõimalikusele.
See nõuab ausust iseenda vastu, järjepidevust ja valmisolekut seista silmitsi oma sisemiste deemonitega. Alles siis, kui need sammud on tehtud, saame liikuda edasi – oma väes, oma tões. Maalides, tantsides või jumal teab mis orkestrit juhatades.
Tänusõnad
Soovin lõpetuseks südamest tänada inimesi, kes on mind minu teekonnal toetanud ja aidanud:
- Heidy Kõiv – konstellatsioonid ja vabastav hingamine
- Gertrud Treumund – pere- ja sünnitoetaja
- Kristi Kuura – psühholoog ja raseduskriisinõustaja
- Terje Tähe – refleksioloogia, rännak ja vabastav hingamine
- Kai Adrikorn – energiatöö ja nõelravi
- Cathy Kononow – perenõustaja
Soovitan neid ingleid teistelegi ning käsi südamel saan lubada, et need inimesed teevad oma tööd hingega ja hästi.
Ja loomulikult on olulise rolli mu elus kandnud kõik mu imelised sõbrannad. Kõik need imelised naised, kes on mind aastate jooksul oma kogemuste, nõu ja väega aidanud ning meenutanud mulle minu väge. Olete imelised! 💕
No responses yet